2019

See on jälle see postitus, et kui muud ei taha ega suuda, et blogis liikumist oleks, siis seda ikka. Aga võibolla peakski just sellist staffi täis olema? Nagunii enda jaoks kirjutan. Igatahes.

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Võtsin pikaks ajaks haiguslehe. Parem mõneks ajaks pingile kui eluks ajaks mulla alla. Istutasin lilli ja säilitasin neid enam-vähem elusana. Läksin teraapiasse. Ja trenni.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et oleks lubadusi andnud. Eesmärke püstitasin küll. Kümme kilo kaalust alla. Sain viis ja sedagi peamiselt kõhuviirusele ja depressioonile. Aga kuus kuud olen viisakalt trenninud sellegipoolest. Lugeda läbi raamat nädalas ja dokumenteerida see oma lugemisraamatutwitteris. Dokumenteerimine katkes kevadel ja rongist jäin maha suvel. Aga pusin edasi. 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna beebi, keda ootasin, sündis Zürichis, ja teine, võõras beebi, keda paljud blogilugejad rõõmuga ootasid, sündis Metzi kandis. Vabandan, kui kellegi beebi ununes, aga mu mälu pole haigusest tingituna enam isegi mitte sõel vaid nagu korvpallirõngas (ilma võrguta...)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei meenu. Taas, vabandan, kui kellegi lein on ununenud...

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Piisav keskendumisvõime lugemaks raamatuid rohkem kui kahe lehekülje kaupa. Tervislik kogus pohhuismi. Töö ja eraelu tasakaal. Piisav ööuni. Kuuene veinijahutuskapike. Tervise puudumisele ja perelaiendamisele kulunud sääste tahaks ka tagasi koguda. Aeg endale.

6. Mis riike külastasid?

Hispaania, UK, Prantsusmaa, Luksemburg. Saksamaa, Holland. Tavalised kahtlusalused. Ei tea, kas peaks siia Eesti ka panema? Taani, Rootsi.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei meenu küll midagi sedasi. K pakub, et äkki see on selline sündmus, et me 1. märtsil kolisime. Kas see just igaveseks meelde jääb, aga elumuutus ikka.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Olen kuulnud kiitust, et abi otsisin. Ise pole veel veendunud, et see õige otsus oli, aga parem ikka proovida, ähk aitab.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ennast depressioonist välja ei saanud mõelda kõrvalise abita, nagu suured suunamudijad kelgivad.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Peast haige.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kupsik.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Abikaane. Ta on päris tubli vahel.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Abikaane. Ta on päris nõme vahel. 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ravile. Lastele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ei ajanudki miski.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

Ma ei ütleks, et 2019 aastal oleks olnud midagi, mille pärast seda alati meenutada.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Sama.

ii. kõhnem või paksem? Sama. Kaal on väiksem, suurus sama.

iii. vaesem või rikkam? Sama. Ainult ilma säästudeta.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Õnnetu olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ei.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Brooklyn 99 on vist ainus, mida olen olnud võimeline vaatama oma vähenenud kognitiivse kapatsiteediga.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Eip, vihkasin ennast eelmine aasta ka.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Britt Marie oli siin”. Ports ulmekaid ka, mis mõnusad olid.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Billie Eilish vist. Ei olnud suurem asi uue muusika aasta.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Lepingu. Aga vahel on nii, et sa arvad, et tahad midagi ja siis saadki selle ja siis avastad, et vbl oleks parem olnud, kui ei oleks seda saanud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Eee. Vist ainus film oli tõde ja õigus, konkurentsi puudumise tõttu siis ka parim. Vaata: vähenenud kognitiivne kapatsiteet.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Käisin ühe tuttava üllatuspeol. Tasuta synnapidu!

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Korras tervis.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kõik-jupid-on-kaetud

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ravimid. Mu lapsed.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Need Briti koonipärijalapsed ja kuldaväärt Briti jm koomikud, kes on võtnud päevapoliitikat pilada. Otseselt ei ole võimeline kursis püsima uudistega, aga tänu neile pole rongist päris maha jäänud.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Brittidest on kahju. Ameerikas vangis peetavatest lastest on kahju. 

34. Keda igatsesid?

Ennast. Midagi sõnulseletamatut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Psühhoterapeut.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Keegi ei täna sind, kui sa ennast tööga ära tapad.

Nii et jah, sügavat ja huumorist pakatavat lugemist siit ei tulnud. Vaata ka: vähenenud kognitiivne kapatsiteet. Jõulud on läbi. Peaks raamatukokkuvõtte ka tegema ja. Oli mis oli. Kohe on uus aasta ja homme on uus päev. Šveitsi R ütleb siukse jutu peale, et kohe näha, et keegi on teraapias käinud.

Sada salli, tuhat tuju

Lubati lahkesti levitada ja vastata ja kuidagi peab sellel blogil ju hinge sees hoidma, kuni ma ära otsustan, kas ma tahan seda edasi kirjutada või ei. Sedagi teksti olen kaks nädalat rinnal soojendanud. Aga las ta olla. Minna. Mida iganes.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Jah. Selles mõttes, et jah, ma riietun. Enda rõõmuks, K rõõmuks, sõprade ja võeraste rõõmuks. Kui poleks vaja, üksikul saarel, soojas kliimas, kus pole midagi teravat ja kõik on pehme, siis ei riietuks ka. Aga elu on selline. Las siis teeb juba rõõmu. Mugavusega. Värvidega. Mustritega. Ma kannaks muidu hea meelega ainult musta, aga mu lemmikvärv on vikerkaar, nii et garderoob on kompromiss.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse? 
Minu riietumisstiil on “kas see on puhas? Sirge ja paras? Katab kõik vahvad jupid ära?” Nii et selles mõttes ei ole. Aga kui oled mitu aastat järjest sügavamasse depressiooni vajunud ja keegi teine majas ka ei märka üleajavaid mustapesukotte masinasse pista, siis on paras väljakutse küll nende üksikute puhaste rõivajuppide kokkuajamine ja -sobitamine.

Sinu stiili-iidol(id)? 
Iidolina ei oska kedagi kuulsat määratleda. Mõned kolleegid on imehea maitsega ja tänaval vahel salaja pildistan kedagi, kellest šnitti võtta. Tavalised inimesed.
  
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…? 
Kui mul selline võimalus oleks, siis helistaksin mõnele moe- ja stiiliteadlikumale tuttavale ja paluksin abi. 

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid? 
Kahed madalad saapad (pruun, must), kahed u 3-4 cm kontsaga kingad (punane, must), kahed tennised (punased Mustangid, hallid Mustangid), madalad rihmikud, kolmed madalad kingad (pruun, hall, sinine), kolmed tossud (kahed jooksu, ühed jõusaali), kolmed soojad toasussid. Eestis oli põrandaküte ja null paari toasusse. Siin on soojenduseta kivipõrand. Kokku 15. Ei, 17. Kahed varbavaheplätud ka, mis mulle kunagi kingiti, aga mida ei kanna mujal kui ujulas ja sinna unustan alati kaasa panna.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Kahed, 3-4 cm.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Nahkjope. Plastjope, tegelikult. Mis see enam päris nahast oleks? Aga kuradi kallis oli ikka. 

Ei, pulmakleit oli kallim. Pulmakleidi kohta üsna odav.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Mida laiemaks ma kasvan, seda laiemaks ema ees kasvab. Vahel käin tema kapis “šoppamas”. Tasuta. Need asjad.

Mida kannad öösiti? 
Pidžaamat. 

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad? 
Sallid... “Naisterahva meel on muutlik, sada salli, tuhat tuju,” leelotas kunagi üks kolleeg, miis, kui tavapärase asemel ootamatult kastanpruuni juuksepahmakaga tööle ilmusin. Hiljaaegu viisin kastitäie sooje ja poolsooje salle pagulaste heategevuskohta, aga ikka on suur (SUUR) sallikorv ääreni.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Kelle jaoks? Kellegi jaoks on minu maitse kindlasti maitsetu. Eri aja minude jaoks ka. Aga ma ei tegele selliste asjadega, kui on puhas, paras ja katab lõbusad kohad, siis käib küll.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha? 
Ära iial ütle iial. Välja arvatud et valge pulmakleit ilmselt läheks siia hästi.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Jah.
  
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Teatud valge ja beeži toonides paistan veel haiglasemalt plass kui tavaliselt, neid ei kannaks. Aga kui on puhas, paras ja... teate küll.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks? 
Kõigel on hind. Asjadel vähemalt.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud? 
Jah. Väga hästi välja ei tulnud, aga kandsin ikka, oli selline eluetapp, hilisteismeiga. 

Räägid ehetest ka? 
Abielusõrmus alati. Fitbit vahel. Terve rida üksikuid kõrvarõngaid, mille paariline on “kuskil”. Ema kingitud värviliste kividega keed-võrud.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad? 
Mul on kotis üks roheline läbipaistev huulepulk, mis peale pannes roosaks läheb. Ma väga roosat ei kanna, aga äge vidin on.

Hea meelega teeks mingi kena nude asja iga päev, aga ei oska. Ja aega ei oska ka selleks leida muu kaose sees.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus? 

Siis kui Erasmuseks minnes poisipea ja tuulitukka tegin? Või erasmusest tulipunase sonksiga tagasi tulin? Või baka esimesel aastal blondi mopi mustaks värvisin? Ammu, sõnaga. Ei viitsi enam.

Ei viitsi enam. Selle lasen oma hauakivile graveerida. No tenía más ganas. Stop the world, I want to get off. Teraapias läheb kenasti tänan küsimast. 

Kuidas?

Kuidas teha pumpkin spice lattet või kaneeliga kohvi nii, et maitseainepudi peale ujuma ja hammaste vahele ei jääks?

Pane maitseained kohvipuru sekka enne kohvi keetmist.

Kuidas vähem laste peale karjuda? 

Pane endale visuaalsed meenutused kriisikolletesse - näiteks riputa kollasest/sinisest/lapse lemmikvärvi paberist lõigatud südamed välisukse juurde, söögilaua juurde, lastetoa uksele - kui seda näed, tead, et siin võib kops üle maksa minna ja hoiad end topelt rahulikuna.

Kuidas pulte mitte kaotada, kui sul on kodus väiksed lapsed?

Kleebi pult suure puust lusika või mõne pehme mänguasja käpa külge - siis leiad maja pealt ja mänguasjakastist paremini üles.

Kuidas improkomöödia sust parema lapsevanema teeb?

Sest sa ütled rohkem “jah, ja...” ja vähem “ei, aga” ja “jah, aga”. Lapsel on sellega lihtsam kaasa minna ja ta tunneb end väärtustatuna.

Kuidas kasvatada enesekindlat ja probleemidele lahendusi leidvat last?

Õpeta ja seleta vähem ja küsi rohkem tema eesmärkida ja võimalike lahenduste kohta.

Kuidas suurendada võõrkeeles sõnavara?

Loe, loe, loe, loe. Ja siis loe veel.

Kuidas lihtsalt rinnaga toitmist lõpetada?

Ema peab nädalavahetuseks spaasse minema ja isa või muu mitteimetav lapsevanem kannatlikult pudelit pakkuma.

Kuidas lapsega mängida nii, et kõik rahul oleks, aga sul on sada asja teha v sa ei viitsi?

Pane taimer 20 minuti peale ja mängi sajaga. Sellest enamasti piisab mõlemale. Siis nihverda minema või lase edasi.

Kuidas küsida, kuidas lapsel koolis läks, et ta ei vastaks lihtsalt “hàsti”?

Ära küsi. Räägi talle hoopis oma päevast ja mingil hetkel hakkab ta sulle enda omast rääkima. Ja enne uinumist tuleb ka feelingsdump, kui sa oled valmis kuulama.

Kuidas tekitada olukord, et sul pole pikka aega mustmiljon lugemist ootavat brauseritääbi lahti?

Keegi ei tea.

Kuidas saada üle depressioonist?

Mine arsti juurde. Kohe, kui mõtled, et äkki peaks. Siis peabki. Mitte siis, kui tahaks juba rongi ette astuda. Arst annab rohu. Sellest üksi ei piisa. Otsi terapeut (nimeta seda kelleks tahes, psühholoog, psühhoterapeut vms). Kui esimene ei sobi, otsi uus. Sa ju esimese inimesega, keda tänaval kohtad, ei sõbrune/abiellu/kiindu. Leiad, ja saad terveks aja jooksul. Võluvitsa pole.

Põhimõtteliselt kognitiiv-käitumisteraapia in a nutshell. Sõltumatute ekspertide poolt teaduslikult tõestatud. Aga igal reeglil on erandid, sosistab salakaval ja valelik haigus. Ära kuula teda! (Ja selllega seoses, et käitu minu sõnade, mitte tegude järgi...)

Kas Hispaania on lapsesõbralik?

On ikka, kuidas siis muidu! Lapsed elavad täiskasvanutega samas ajas - keegi ei sunni kell 19-20 magama, kui õhtusöök on alles 22. Nii saabki keskööl kolmerattalistega kortermaja siseõuel rallida. Täiega äge ju, oleks isegi laps Hispaanias. Lisaks, igal sammul näed mänguväljakuid. Rannad on (enamasti vana)vanematega mänguhoos lapsi täis. Restodes on oodatud, titetoolid nurgas ootel. Võõrad onud-tädid plutiutitavad ja võtavad neid nagu elu loomulikku osa, mitte nõmedat häirijat. 

Minu pere Hispaania

Ja siis ma tulin lastega Hispaaniasse ja mis ma oskan kosta? Küll need sõnad maitsevad ikka hästi! Neid sööks teinekordki!

Kuidas sa oled lapsesõbralik, kui käruga bussi minnes tuleb laps sealt välja võtta, käru kokku panna ja koos lapsega kaenlasse. Mida vankribeebidega veel tegema peab? Jala käima või kodus passima? Eraldi piletit, muide, on ühistranspordis vaja juba alates 3ndast eluaastast. Võrduseks Belgias ja Eestis alates 6ndast (või oli Eestis lausa 7ndast?) Restodes võivad küll lastetoolid olla, aga ühegi lastemenüü otsa pole ma veel sattunud. True story! Kui küsid eraldi taldrikut, et oma portsu jagada, oled imeloom. Veidrik. Turist, noh. Kes siis lapsele süüa annab!? Naljatilk.

Minu Hispaania

Ja mänguväljakud? Nalja teete või? Need hommikust saati hispaania päikese all küpsenud atraktsioonid sobivad muna praadimiseks ja liha grillimiseks. Ma teen küll pidevalt nalja, et näe, mul laps süles, viskame värske liha grillile, aga see on sellest, et mul on selline huumorimeel, mitte et ma tegelikult tahaksin lapsele II astme põletusi (ma oleks selle karmima siia kirjutanud, aga ma ei tea peast, kas I või III on hullem).

Mulle ikka meeldivad need kalurimajakesed 💚

Või noh. Küll see vinguviiul heliseb täna heaste. Eks ta on lapsesõbralik küll. Lihtsalt mitte minu lastele, kes üksikutel kordadel saavad hispaanlaste tempos kulgeda ega pea ikkagi kell 20 põhku pugema. Me oleme lihtsalt teisiti harjunud. When in Rome, whine how they’re doing it all wrong. (And ask for some cheese to go with that whine!) Ja sooja päikse käes on ka igapäevarutiin ikkagi mõnusam kui kontekülmetavas vihmas (tsau kodustele!)

Täna lõppes kursus, nüüd on veel terve päev päikest enne, kui naaseme värskendavasse koduvihma! 

Babies and gentlemen, prepare for landing

Lastega reisimine on selleks äge, et ise käies mõtled ja vaatad, et näe, siit-sealt on teistmoodi ja midagi nagu oleks veel, aga eks nii saab ka elada ja kui oled Roomas ja nii edasi.

Aga laps läheb ja ütleb kohe: “Emme, siin lõhnavad tänavad nagu Haisuloom.”

Jep. Tere tulemast, tõepoolest!

Lastega lendamine on lõputu pillerkaar, ainult istu ja naudi! Kui keegi vastupidi väidab, pole nende Stockholmi sündroom veel pidama jäänud.

“Emme, pole midagi. Sa selleks käidki koolis, et rohkem hispaania keelt õppida. Kui sa kõike oskaks, siis poleks vaja minna.” Mu isiklik life coach.

“Ma ka oskan. Catorce. Matorce. Latorce. Entorse. Retorse.”

Näitab poes number 9 peale: “Vaata, ma leidsin nueve!” Eputrilla, pepu lilla.

Lastega reisimisel peabki selliseid hetki hästi palju tähele panema, siis jäävad head mälestused kõigile.

Kahjuks on neil puhkus ja mul ei, sest keelekursus. Ma ei tea, kas viimati oli kõndimiseks ja magamiseks rohkem aega ja sellest oli abi või ongi seekord veel intensiivsem. Karm igatahes. Vahepeal tahaks nutta, aga seda ka ei jaksa. Pealegi kräuksuvad järeltulijad piisavalt, et ma ei peagi. Tööjaotus.

Mu kohv nutab mu kohvisse, et mina ei peaks. Osav delegeerija olen, panen CVsse ka.

Pärleid pudeneb viiese suust iga päev peoga. Kahjuks pole kirja jõudnud panna ja meelde ka ei jää midagi, kui aju on keeletundides tarkust täis topitud. Jääks sellestki midagi pidama. Vabandan oma kahe lugeja ees, see suuvärk on tõesti kogu seda jama väärt, mis paljunemisega kaasas käib.

Genius/fail time.

Beebi leidis pooliku krõpsupaki. Sool. Rasv, küllastunud. Kõrvulukustav ja hingepõhjani solvunud karje (mitmuses), kui eemaldati. Feil.

Viiene sai poes valida mänguasja, leppisime hinnas kokku. Pärast pikka draamat ja Vana-Kreeka väärilist tragöödiat nõustuti ühega mitmest väljakäidud võimalustest - saab kaks asja, aga kuna üks on üllatusnukk, siis kuna talle üllatused meeldivad ja üllatuseootus “Mama, I’m so excited! Ma olen nii elevil!” Sest feel the feelings, eks.) teeb selle alles lennukis lahti - pidin nagunii midagi lennukisse üllatuseks ostma, kaks kärbest ühe eelarvehoobiga. Nagu Biz ja Theresa ütleks: “Oh my god, that’s fucking genius!” Ise olen ka uhke.

Ja beebi sain lõunaunne, veeretasin vaikselt maha. Hiljem, umbes poole tassi kohvi pealt, nägin, et niheleb ja ajab istuli, hõõrub juba silmi - veeretasin tagasi kõhu peale ja magas edasi. Vaeseke oli ennast mähkme soojakslaskmisega üles ajanud. Aga emake päästis oma teise kohvitassipoole. Genius. Ainult et kohvitass jäi käeulatusest välja. Nii et veidi feil ikka ka.

Aga siis ta pusserdas ennast jälle mu sülest maha ja põõnas edasi - st juba kolm korda pikem uni, kui siis, kui ma poleks ennast kohvitassiga teiste eest tema kõrvale vaiksesse kohta peitnud teda valvama jäänud, beebinohin ftw. Genius!

Ainult et lõpuks tegin täieliku algaja lapsevalvuri vea ja hingasin ja ajasin ta sellega ise üles. Igas geeniuses on veidi feili ja igas feilis terake geniaalset, nagu eelmine kord sedastasin.

Hea meelega läheks pärast kooli ujuma, aga lihtsalt ei jaksa. Vana inimene pole enam selliseks asjaks mõeldud. Ja nii need päevad ühte sulavad. Kui veab, jääb midagi pähe pidama ka. Kui ei, siis ei, mis nad ikka muga teevad. Homme on ka päev, küll siis vaatame, mis saab. Tere tulemast Hispaaniasse, tõepoolest!

That’s as close to swimming as I’ve got. Enne kojusõitu peaks ikka paar korda siinsest soolaveest läbi käima, säilib see vananev liha ehk veidi kauem.

Esimene Eesti sats

Neli päeva kohapeal, lennud esmaspäeva ja reede hommikul.

Mina puhkust nautimas. (Jah, naljakas. Tegelikult Ponipesa Kribu-nimeline parmupüüdja.)

Esmaspäeval südamesõpradest nõbude taasühendamine ja verivärskete nõbude tutvused. “Issand, kas sa tead, kui nunnu ta on? Kuidas ta saab nii armas ja asjalik olla?!” ahhetab kaheksane. 

Teisipäeval nõbudega “Lõvikunigat” vaatamas.

Kolmapäev nõbud randa. Esimesed lahkhelid. Silutakse üle.

Neljapäev nõbud ponisid vaatama ja teise randa. Kerged lahkhelid. Samuti omal algatusel jooksvalt silutud.

Ja reedel suured pisarad teel lennujaama ühelt poolt ja lehvitajal teiselt. Ei tea ju, millal jälle. Nii et kuigi osadele asjaosalistele tundus liig osta peaaegu viimase hetke piletid neljaks päevaks sama hinnaga per nägu, mis kogu mansaft pikema plaanimisega sai teiseks Eesti satsuks, oli muidugi sada korda seda väärt. Muidugi.

Ülehomme Hispaaniasse. Lendpere. Vabandan planeedi ees heitmete ja jalajälgede pärast ja laste ees taevaliku kiirituse pärast.

Tunniplaan saadeti juba ära. Vähemalt teste-vestlusi seekord ei eelne, sest tuntud suurus juba. Eks ma kannatan ära, mis mul üle jääb. Eelmise korraga tegin korraliku hüppe edasi. Kas ka nüüd? Kas sureme kuuma kätte ära? Kas mina annan viimased otsad end kooli ja koduste vahel jagades? Kas kas. Ah jaa, ponide allergia on mul ka. Elagu täiskasvanuelu! Sa saad lõpuks teha kõike, mis tahad, välja arvatud need asjad, mis allergiat tekitavad. Neid saab ka teha, muidugi. Teed ja nutad. Living your best life.

Genius / Fail

On selline vanemdamis-podcast, “One Bad Mother”. They get it. Neil on saatelõik “Genius / Fail / Rant”, kus kuulajad saavad automaatvastajasse sõnumi jätta, oma geniaalse vanemdamistriki või uskumatu vanemdamisläbikukkumise kohta (stiilis “Kus on lastekaitse silmad?” Meie õnneks on lastekaitses enamasti pimedad tööl. Siiski ka paljude õnnetute laste õnnetuseks. Aga pimedail on ka tööd vaja.) Või lihtsalt rant’i jätta, seda on ka vanemail vahel vaja. Aga kuna seda ma siin blogis nagunii iga kord teen, siis seekord ainult genius/fail (heavy on the fail, kes see ikka head mäletab (selleks peakski vist rohkem seda ka kirja panema, muidu jääbki ainult feil meelde, sest inimpsüühika)). 

Aga mitte ainult lapsevanema rollist lähtuvalt, vaid laiemalt. Sest inimesel on veel nii palju muid võimalusi feilida (või end geniaalsena tunda).

No näiteks. Eile tahtsin trenni minna. Laps ei taht lasta, hakkas röökima, et emme, ära mine ära. Viiene, mitte ühene. Ma pole teda ku-na-gi äraminemisega ähvardanud (kuigi paljud seda teevad (kui sa kohe hea laps pole, siis emme läheb ära. ESITEKS, laps pole hea või halb, laps on laps ja tema TEOD on head või halvad. Ja TEISEKS. Kes kurat ähvardab oma lapsi nii?? Idioodikepikesed, that’s who. Igatahes)). Kui laps lõpuks rahunenud, panen tosse jalga, uksest välja astumas. Sisetunne ütleb, et vaata korra lahtiolekuaegu. Jep, tänks, sisetunne! Laupäeviti avatud 13ni, aga kell juba 18. Feil.

Täna sain varakult sussid jalga ja ukse juurde, ainult et siis oli kell juba 12.35. Ja ka pühapäeviti avatud 13ni. Feil.

No ja siis see.

5: “Need pruutmees ja neiu seal selleks ei saanudki abielluda, et nende pered riidlesid.”

Ma: “Jah, õnneks nad said aru, et riidlemisel pole mõtet.”

5: “Pükste pärast. Miks teie issiga riidlete? Ärge ka enam riielge.”

Ma: “Eks me ka mingi sama totul põhjusel riidleme. Sul on õigus. Me peame ka aru saama, et ei ole mõtet.”

Lotte ja kadunud lohed. Ja riidlevad lapsevanemad. Fail hard.

Sellest nädalast ei tulegi ühtegi geniaalset vanemdamis- ega muud hetke meelde. Automaatselt salvestub (sest teadus!) negatiivne, nii et proovin tuleval nädalal rohkem geniaalsust tähele panna. 

Kas see läheb geniaalse alla, kui su laps vanavanematele seletab, kuidas vahel peab vait olema, sest vaikusest tulevad need kõige paremad mõtted? Nii et ikkagi kuulab, kuigi aru saada pole absoluutselt (minu ees).

Näitasime lastele vana “Lõvikuningat” (kohalik tele, ingl k, kohalikud subtiitrid), enne kui Eestisse jõudes uut viima vaatama. Läheb peale küll (viiesele, ühene surkis pildil seda karvasemat näpuga).

5, maailma saladuste avastamise näoga: “Simba küsis isalt, kas ta võib kõike teha, mis tahab, ja isa ütles ei!” Et mitte ainult tema loovust ei suruta ühsikondlikesse raamidesse, vaid ka lõviprintsidel. Live and learn.

Ah, ja see ka, et kui ühene ja ma olime kaks päeva nöha käes vaevelnud, meenus, et meil on aurumasin, millega sümptomeid leevendada ja jalavanni saab ka teha. Ei tea, kas see läheb unustamise tõttu feili alla või tänu meenumisele geniaalse alla. Ilmselt mõlema. 

Ühe geniaalne on teise feil, kui parafraseerida rahvatarkust. Ja siit ka, et tänane feil on homne geniaalne. Ja igal geniaalsel sähvatusel on omad feilid. Ja igast feilist võib kasvada geniaalne sähvatus. Jah, viimane lõik näitab juba palavikku. Seda vist, mis mul alates veebruarist on.

Natuke postituse konteksti sobimatut tööalast ka. Sest milleks meile sujuvad teemaüleminekud?

Mis asi see Luksemburg on?

Eile teel koju tegime pisikse tiiru ja käisime Luksemburgist läbi.

Tankimas käisime, miks sa ikka muidu tanklasse sisse keerad?

Tegelikult peaks, kuni siin kandis elame, naabrid korralikult üle vaatama. Muidu jääbki see kindlasti väga ilus koht vaid tanklaks, kus ujumisjärved on juba aastaid sinivetikate tõttu kinni ja millest läbi sõitmine kestab, eriti koduteel, hoolimata tema väiksusest terve igaviku.

Serveriruumi jahutus ei tööta

Üksus LAPS 1.0 on teist päeva 38+, alustuseks oli 39,7.

Üksus LAPS 2.0 kõõlub 37,5 kandis. Temavanuste jaoks on see mitte-päris-palavik, aga kahtlaselt kuum küll.

Üksus ABIkaan 1.0 (ei me ette tea, eks, võib-olla suren kunagi sellesama 1.0-i otsa, aga võib-olla ikka tehakse kunagi sellele mudelile ka versiooniuuendus. Praegu kahjuks ei arenda keegi, turg pole vist huvitatud) on ka 39,5 peal.

Üksus ISE 36.101 (arendajad töötavad palehigis, peaaegu iga päev tuleb uus ja etem versioon välja ja vana lapitakse üle. Kas keegi kujutaks ette, mis õõv oleks TÄNApäeval kasutada versiooni 23.001???) on veebruarist alates 37,2 peal. Ei teagi. Kuum lihtsalt. 

Nagu me kõik. Perekond kuum. Ilm on endiselt kuum. Kui kodus alla 30 kukkus, siis pidime lausa lõuna poole rändama, et ikka täie eest kütaks.

No et kui jahedaks läheb, siis kohe esimesel päeval vinguma ei pistaks, et varbad ja ninaots külmetavad, vaid et oleks meeles veel see kuum.

Nii nagu taevas, nõnda ka maa peal

Nii ütlesidki. Hetkeks võttis mõtlema, et kas nii ütlesidki, aga töö käib siiski tellija materjalist. Kontekst pole kuigi oluline, sest igaüks teab, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Kuigi eks need härjadki ju maa peal elavad. Midagi vahvat jäi veel kõrvu - et isegi tavaliselt nii taltsas saksa lambakoer on viimasel ajal urisema hakanud.

Tantsupeole seekord ka ei saa. Elu on ees. Viimati, kas oli vist noorte pidu, jäi see kontsert ära, kuhu meil piletid olid. See, mida noored ise Vabaduse platsil hiljem pidasid. Selle ilmaga, millega poleks... ah, las olla. Ja laulupidu meeldibki mulle rohkem telekast vaadata ja teistel siis seekord uhked kohad. Midagigi sellest näpuvääratusest head tuli. Välismaa eestlased vs filoloogid... või kui ma ütlen endale, et see oli kategooriast sõltumatu nutiseadme eriauhind, võib-olla siis pole nii mõru see va pill. Aga tantsupeole ikka ei saa. Loodetavasti seekord operaator või režissöör või keegigi on varem tantsupeol käinud ega käki ülekannet ära. Seekord. Kuigi, kuigi. Ma olen siiski eestlane, uhke ja hää, ja leian kindlasti midagi, mille üle kurta ja muretseda. Kust ma muidu hingesooja saan?

Kui hing välja arvata, siis soe on küll. Kuuldavasti Aafrikast. Jah, ma mõistan neid, kes kurdavad, kui nii soe on, sest ma täitsa kujutan ette, et võib päris tore olla, kui sa 24/7 ei higista ja kogu aeg ei kleepu, aga mul pole juba mitu päeva kordagi külm olnud! Mitte kordagi! Isegi korrakski mitte! Ja see juba on midagi.

Laialdase kurtmise varjus on siiski jäänud mulje, et Aafrika soojale pigem ei näidata ust ega jäeta Vahemerele uppuma ka.

Kolleeg kogub mänguasju pagulaste lastele. Vaatasin õnnetult kodust katastroofitsooni ja. Kellegi pole nii palju mänguasju vaja, kui siis neil, kes jagavad need pisikestele lastele, kes kodust pidanud kiiruga lahkuma, väike komps kepiga õlal. Sünnipäevad ja jõulud toovad nagunii meie omadele manti juurde. Aga see nõuab korrastamist. Kas ma suudan? Esimese maailma hädad, häbi kohe.

Elustiil on ka selline, et häda kohe. Ei ole mõeldud inimesed nii elama, et hommikukohvi magustoiduga segi võib ajada. Räägin küll endale (sest kes oskaks sulle paremini puru silma ajada, kui sa ise, kes sa tead täpselt, mida sa kuulda tahad?), et vaimse tervise toit ja nii. Praegu toidame vaimu ja kui sellega jonksus (haha, khm), siis hakkame toitma keha nii, et keha ennast liigutada suudab. Ise väga hästi teades, et terves kehas terve vaim ja pool internetti on täis teadust, mis on seda ka tõestanud. No ja kaua sa endale ikka valetad, läksin trenni. Kaks korda nädalas treeneriga. Või mis, treener ei puutu väga asjasse, masinad teevad. Ma ei oska selle kohta muud öelda, kui et see on seda raha väärt. Isegi tavalisele 30-minutisele jooksusatsule, mis ka masohhistlik ettevõtmine, annab silmad ette. Tekib lausa lootus nii kaua elada, et lapselapsed ää näeks. Kaasnev nähtus, kui seda rada jätkan, on kardetavasti ka kergekujuline kaalukaotus. Sellest oleks kahju, sest garderoob sisaldab päris meeldivaid juppe praegu. Aga noh, lapselapsed ja tervena elatud aastad ja muu selline.

Masinad on targad, vaatavad kohe, et tuli X ligi, tark masin teab, et X on masinat sikutamas käinud vähe ja raskust väga ei kannata veel. Vaja treenida siit ja sealt seda ja toda lihast. Masin jätab meelde, kus on X-i nõrkus, kus Y-i ja teiste. Mõne asja jätab ka treenimata, et oleks nõrk koht, kui vaja. Kui masinad omadega nii kaugel on, kui loodetakse ja kardetakse, ega masin siis ennast ohtu sea sellega, et annab oma nutist inimesele märku. Ei, masin ootab. Masin õpib. Masin valmistab inimese ette, kuni masin on kindel, et inimesest jagu saab. Ja siis masin päästab planeedi. Näiteks. Aga X mõtleb, et vaat kui vahvad masinad, aitavad ka vale elustiili juures mõne tervena elatud aasta juurde sikutada.

Muus plaanis on meil tujud, mitte tunded, kuni lumi pole maas. Ju see mingi Eesti värk ole, Nipernaadist nubluni. Päike, lilled, heinamaa, uitav meel ja. “Sa kirjutad samamoodi nagu räägid,” ütsid vanasti. Laps ka lõpetab lauseid “ja” või “et-iga”. They screw you up, your mum and dad, ja parem grammatiliselt laps nässu keerata kui vaimselt, eks? Kuigi teised jälle ütlevad, et sa oled see, kuidas sa mõtled, ja sa mõtled nii, nagu sa räägid, nii et sõnad on tähtsad. Kolmandad jälle ütlevad, et ei pea alati kuulama, mida teised räägivad, vahel võib oma peaga ka mõelda. Aga kesse enam oskaks, mh?

Masin vast.

Maailm ja mõnda, mis seal sees on

Mu esimese blogi viimane alapealkiri oli Bullfight of Banal Ideas. Nagu seegi siin!

Vahepealt on puudu jäänud Hispaania-järgse intensiivi muljed. Noh, jah. Kui sealset kaht nädalat poleks all olnud, siis oleksin vist nutnud ka. Kaheksa tundi päevas õhuta ruumis ajab inimarvuti korralikult kärssama ja kui teised intensiivpalatikaaslased on nullist C1-ni õlg õla kõrval ja ühtse programmi alusel töötavate metoodiliste õpetajate käe all õppinud, siis minu auklik taust on korralik pettumus. Nii mulle kui minust elulooma eeldajatele. Kokkuvõtlikult, Hispaaniasse läksin kindla teadmisega, et sügisel ootab katastroof, naasin lootusega, et saab küll veel asja, ja koduse kursuse lõpuks oli sügisdüstoopia tagasi. Vähemalt on seks ajaks katseaeg läbi, kui kotist põrsas avastatakse.

*

Eurovisioonipostituses on ära märgitud Ukraina enne Krimmi annekteerimist.

Olgu ajaloolise tõe huvides ära märgitud ka Ukraina pärast (kui sa tahtsid siin automaatselt lugeda “peale” ja kasutad seda ka sõnas “pealelõuna”, siis ole hea ja võta kasutusse ka sõna “allalõuna”, eks? Me ju ei diskrimineeri leksikaliselt) Krimmi annekteerimist:

Meie kõigi heameeleks hääletati võitjaks Islandi-Palestiina ühisetteaste. Jah, tegelikult mitte, aga praeguseks on mul meeles ainult see Avengerite esitus ülemisel pildil ja Palestiina sallidega islandlased. Kes võitis? Mis lauluga? Kes üldse pärast Padar-Bentonit võitnud on? Enne oli see  Pikemalt mõtlemata ei tule teisi meelde ja ma ei hakka ju Eurovisiooni pärast mõtlema, kui mul on viimased aastad õnnestunud rohkem või vähem edukalt seda tegevust vältida.

*

“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin on sellest väike intro. (vaata 0.15 kuni 1.00, ausalt. Näed? Algkursus sellest, kuidas teiste tuules lennata.) No mis ma oskan lisada sellele, mida teised on kirjutanud? Seda säravat lõpplahendust ei tulnud, jauratakse siiamaani, kes tegi mida valesti ja halvasti ja kes oleks pidanud kuningaks kroonitama. Igaühel olid oma soovid, keda pukis näha, asjaosalistest endist pidasid kõik ja peavad vist siiani. Ei ole lahendust veel näha.

*

“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin ja siin ja siin on need tekstid, millega sissejuhatus teha viimasele osale, siin ja siin ja siin arukamad kokkuvõtted, kui mul pakkuda. Aga mage ta ju oli. Ühekülgne ja õhuke. Ühesõnaga täiesti sobiv, sest this is the way the world ends - not with a bang but a whimper. Visises tühjaks nagu õhupall. Aga õnneks me elame tänapäevas ja miski, mis seda jura veidigi heastab, on meemid. (Ja samas õigustab ka blogide lugemisele raisatud aega, kui keegi on nii kenasti pärlid sigade jaoks kokku kogunud.)

*

Vahepealsed võlad iseenda ees on seega likvideeritud. Jätkame tavapärase saatekavaga! Et maailm ja mõndagi banaalset mõttekäiku, mis seal sees on.

Prügikasst

Täna algas hommik tänavalt prügi kokku kraapides. Ikka sõna otseses mõttes. Tegelikult on üsna mitmed neljapäevad alanud tänavalt prügi kokku kraapides. Mida julgemaks naaber läheb, seda rohkem on vaja kraapida. Kass on palju sellise näraka kohta öelda. Umbes kolme kassi suurune “kohev” elajas (paks, noh). Eks ta selleks olegi nii paks, et nii palju mahlast prügi öösiti saab.

Kasside vastu pole mul muidu midagi. (Midagi peale allergia.) Seni, kuni neid ei lasta öösel vastu prügipäeva õue või kuni nad naabrite lillesibulaid ära ei jära või naabrilaste liivakasti täis ei lase. Räägin kui see sibulate ja liivakastiga naaber. Ühesõnaga, õuekassid on värdjad nagu ka nende omanikud. Toakassid on okei. Omanikud ka.

Tahaks öelda, et plusspool sellel, et päev algab tänavalt prügi kokku kraapides, pidžaamas ja uneuduste silmadega, see silver lining, see tilk mett tõrvapotis oleks see, et pärast seda saab päev ainult paremaks minna. Aga ma ei ütle seda, sest ma pole selline optimistlik naiivitar. Sest ma tean, et kui päev algab tänaval prügi kokku kraapides, siis võib juhtuda, et ülejäänud päev kulgeb samas võtmes. 

Vanaema juures haarasin ükskord terrassile vedelema jäänud veepüssi ja liivakastikusik sai tugeva sortsu oma nahal tunda. Pärast seda hoidsimegi veepüssi terrassil. Siinne närakas põgeneb ka kõvema aknast käratatud KASSASAAD peale kodu poole. Tema jaoks oleme meie need tänamatud närakad, kes hoovi veetud linnuraibet millekski ei pidanud. Värske liha ju. Veidrikud.

Mida teha? Sest meil on siin siuke prügimajandus, et kolmapa õhtul viid kotid maja ette ja neljapa hommikul u poole viiest poole kümneni, sõltub tuule suunast ja prügimeeste eelmise õhtu pidudest, viiakse minema. Kas panna neljapäevahommikuks äratus ja loota, et prügimurdja hommikul oma tiiru ei tee? Või minna pisikese plastkonteineri teed - et uhame oma kotid sinna ja prügionud võtavad välja. Kas võtavad? Kurat seda teab. Ideid?

Sööks ta siis vähemalt selle kõik ära, mis ta välja kisub. Ahne see meie naabrite prügikasst.

And that’s the long and the short of it.

Kuidas sinu päev algas? Kohe palju paremini, kui siuke võrdusmoment tekkis, eks? Võta heaks! Järgmisel neljapäeval jälle!

Muidugi ma vaatasin Eurovisiooni poolfinaale

Muidugi vaatasin, kõiki kolme vaatasin. Või vähemalt proovisin.

Ukraina enne Krimmi annekteerimist

Esimene poolfinaal oli teisipäeval, poole kõrvaga kuulasin laule, ühe silmaga vaatasin ka. Belgia ülekande ajal ei ole lauludel supakaid. Kust ma siis teadma pean, millest need on? Vahel, muidugi, on hea, kui sa ei tea, millest laul räägib. Abikaan on mul näiteks ära keelanud hispaaniakeelsete laulude, mida järjest rohkem nii siin kui Eestis autoraadiost lastakse, tõlkimise ja sisukirjeldused. Et las olla niisama hea biidiga lõbus laul edasi, tema ei pea teadma, et keegi ära tappis ennast või kellegi teise. Aga raske on vaadata ja hinnata, kui sa ei saa aru, kas see, mida sa praegu kuuled on niisama onomatopoeetiline inin või lihtsalt kehva hääldusega inglise keel. Noh, see eurovisiooni ametlik keel, globish. Vaba silma ja kõrvaga tegin viimase keelekursuse koduseid ülesandeid. Või ei, ametlikult ei antud kodus lahendada, aga mitteametlikult pidi eelmise päeva materjali siiski une pealt ette kandma. Ja sinna vahele panin kirja need laulud, mis pilku-kõrva piisavalt köitsid, et harjutused hetkeks kõrvale jätta. Ja ma ei pea silmas, et olid “head”, vaid et erinesid millegi poolest sellest üldisest taustaeurokast. Kokku saime üheksa ja et oleks kümme edasipääsejat, pookisime Soome veel otsa, nii naabruskonnapoliitiliselt.

Tulemus: 7/10 (naabruspoliitika järgimine oli viga).

Kolmapäeva õhtul oli teine Eurovisiooni poolfinaal  Esinesid neli härrat ja kaks prouat mittemidagiütlevate ja pealiskaudsete üheminutiste soolodega. Lõpuni ei vaadanud ja edasi ei pääsenud keegi. Asi läks rahvusvahelise žürii kätte, kes pärast rahvahääletuse tulemuse väljakuulutamist sel tuleval pühapäeval hakkavad oma kaalusid sättima, et selle poolfinaali võitja välja selgitada. Igav. Isegi telefonihääletus ei toiminud, pidi neti kaudu jeblama, id kaardi pinn see ja id kaardi pinn too.

Aga vähemalt oli neljapäevaks jälle aru pähe võetud ja jätkati vanaviisi. Õnneks või kahjuks siis enam koolitöid teha ei olnud ja kuna kohalik telekas üle ei kandnud, siis tuli rottida ETVst. See muidugi tähendas Reikopi ja lauludel supakaid, nagu ikka Eestis kombeks. Kuna tundus, et traditsioonilise vaatamisega siit poolfinaalist paberile ühtki edasipääsejat kirja ei saa, sundisin ennast telefoni scrollima, et tekitada sarnane “tegelen muude asjadega ja panen kirja, mis üldisest foonist eristub” olukord. Lõpuks pigistasime lausa 12 edasipääsejat kirja ja elimineerisime Šveitsi ja Aserbaidžaani. Viga. Lõpptulemus taas 7/10. Tegelik võitja oli Twitter, nagu Eurovisiooni ajal ikka. Neljapäevane eriauhind läheb kasutajale @polaarkaru: “Tore, et Armeenia ja Aserbaidžaan on teineteisest esinemisjärjekorras võimalikult kaugele pandud. Oleks ju piinlik lava pealt tulles kokku joosta ja karjatada "Karabahh on meie!".”

Mõnel on jalkatulemusi ennustav krabi või kala, mõnel valib tulemuse kilpkonn. Meil on mudilane. Suunamudija? Tulemusemudija?

Finaali proovime BBCst kätte saada, vähemalt oleks GH tuntud headuses. 

Tervislikum oleks homme ja ülehomme varakult magama minna ja lasta mõlema Eurovisiooni viimased vaatused mööda minna. Mõistlik oleks ennast enne uut nädalat välja puhata, küll ajalehed hommikul pasundavad, kes võitis, kes kaotas, kes millise naabri poolt hääletas ja milliseid fraktsioone nüüd looma hakatakse. See ei muuda ju midagi, kui ma mõni tund hiljem teada saan. Ja teatud pühapäevase tulemuse teadasaamine võib une üldse silmast väga kaugele paremale ära pühkida. 

Aga millal ma varem mõistlik olen olnud?

¡Anda, Lucia!

Ongi selleks korraks kõik. Ise olen enam-vähem rahul tulemusega. Ajasin kõik asjad kohalikus keeles ja võõrkeeltest pruukisin enamasti emakeelt (igapäevased videokõned perega) ja korra ka inglist (et streigi tõttu maha jäänud kohvrike prantsuse keelt emakeelena kõnelevate isikute kaudu endale välja rääkida). Aga muud sotid kõik kohalikus, seega sain päris põhjaliku ülevaate oma passiivsete oskuste ulatusest ja sellest, mis veel tööd vajab. 

Kas sai nüüd ikka iga nurga alt palme? Ilmselt mitte. See vääriks eraldi postitust, kui veidrad ja võluvad need puud ikka on. Huvitav, kas kohalikud mõtleks meite kuusikusse või kaasikusse sattudes sama? Või Saaremaa kadakastel heinamaadel uitades? Pagan, nüüd tuli hoopis koduigatsus.

Klapib. Mängis uberis teel lennujaama. Selles uberis, mille ma tellisin pärast seda, kui olin 20 minutit oma ette tellitud taksot oodanud. Ootamatu, kuna lennujaam-linn-ots sujus vägagi täpselt nendega. Samas ei ole ootamatu, sest mis ma neist ikka ootan, tean ju küll, kuidas asjad käivad. Häšštääg stereotüübid häšštääg manjaana.

Hirmus kahju oli ära tulla, aga mis sa, naene, ikka teed, kui rohkem põle ühekorraga ette nähtud ja pealegi ei jõua kauem ilma latsekesteta olla kah. Que lastima, pero adiós, me despido de ti y me voy! Õnneks koju jõudes vähemalt ei sadanud, nagu ilmateade ähvardas, aga 15 kraadi jahedam on ikka. Pole ime, et kodused nöhas on. 

Augustis uuesti, aga ma ei hakka parem praegu mingeid illusioone looma endale, et sama äge on. Esteks on hoopis teistmoodi. Ja teiseks on ootused kursusele selle võrra kõrgemad, kuivõrd esimene sats ei osutunud selliseks poolpettumuseks nagu kahe aasta tagune kursus. Kirss tordil - seekord polnud ühtegi terrorirünnakut! Mõnikord mul on natukene kahju nendest inimestest, kes pole kunagi aktiivsete terroristidega samma linna sattunud, sest nad ei oska hinnata seda, kui midagi nii hullu ei juhtu. Aga siis mulle meenub, et hoopis neil on vedanud, et nad pole kunagi selliste haigete saikode otsa sattunud, saati veel kolm korda.

Koera saba veel, kohalik intensiivkursus. Kui see kõik nii ebameeldivalt sotsiaalne poleks, siis võiks see ehk isegi äge olla. Ma saan aru, et see viimane keelekoolitus ongi just minusugustele kujundatud st sisaldab palju praktilist katsetamist ja harjutamist. 

***

No põhimõtteliselt on nii, et see eelnev on kõik tolle hetke emotsioonide ajel kirja pandud, vast ongi hea endal just seda aasta või viie pärast lugeda. Ma mõtlesin aega anda ja üle lugeda, ümber kirjutada, aga las ta olla. Pealegi kõik teavad, et soojas läheb ajutegevus aeglasemaks (eks ole, teadus! 13% langeb. Ja kes teadust ei usu, siis Pratchett!!! Detritus jt. Ja kes teda ei usu, siis nonde arvamus ei lähe üldse arvesse, sest Pratchett).

Praegu käib juba uus kursus. Esimesed emotsioonid? Nutan ja õpin. Ja hea, et see hispaania oma alla sai tehtud. Muidu ainult nutaks. (Ei nuta tegelikult, aga hirmsasti tahaks.) Tase on kursusel hea ja õpetaja võtaksin kohe oma alaliselt keelekasvatajaks, aga kardetavasti ei suudaks teda kinni maksta. Tore on näha, kui inimesed teevad oma tööd entusiasmi ja armastusega, ja sealjuures veel hästi.

Kuuekesi oleme, üks nägu isegi tuttav. Nemad on nullist alates koos õppinud, veidi võõrkeha tunne on. Eks neil ka, tundmatu suurus nende grupis. Ei meeldi. Aga kasulik on. 

Kaks päeva maas, kolm veel. Nutan ja õpin.

Aga lapsed on mul toredad. Et ma teaks.

*

Eelmine laul mängis taksos ära tulles, aga tana hakkas see ketrama peas, pärast x aastat viimati kuulamist. Aegunud hispaania popp, mis te must ikka ootate? Hoy me iré y llevare entre mi equipaje las ganas de volverte a ver.

Whoa...

Kuidagi jube raskeks läks järsku. 

Koolis tõstsid taset ja kojuminek on ka alles saja aasta pärast. No kuulan, mis ma kuulan, kuulan kas või kõrvad peast, aga no ei kuule. Vähemalt mitte enne, kui õps ütleb ette, mis väljendit ma kuulma peaks. Siis kuulen, jah, peaaegu päevselgelt. Lisaks sellele, et ma ei kuule, on vahva see, et ma kahtlen kõiges, mida ma kuulen. Sest selle taseme kuulamisülesannetes on juba lõksud üleval. Ja kust ma pean teadma, kas see, mis ma kuulsin, on õige vastus, või nad tahavad, et ma arvaksin, et see on õige, aga tegelikult on mingi salakaval trikk. Häšštääg vandenõuteooriad.

Vähemalt on õues soe ja naabruskond kui postkaart. Peaks mõnipäev veel neid postkaardimaju pildistama minema. Sest et kui need pole instas, siis ma pole neid näinudki, eks ole. (Vähemalt ma ise tean, et mul on somesõltuvus. Esimene samm paranemise poole, probleemi tunnistamine. Aga ma olen kuulnud, et see 12 sammu programm olla usklikele, nii et ma ei kiirusta järgmiste sammudega, eks? Siis läheb veidi kauem aega selle möödapääsmatu läbikukkumisega, kus ma peaks Issand Jumal Jeesusallahi poole pöörduma.)

Been there, passed on that.

Aga ikkagi. Esmaspäevad, äm ai rait?

Jaiks, ja pärast seda tuleb VEEL üks nädal ebamugavustsooni ja seda oluliselt jahedamas kliimas.

Suvise kursuse ootused on oluliselt kõrgemad, kui praeguse omad olid. Seekord seadsin eesmärgiks mingi põranda enda jaoks paika saada (check!) ja siis ehk veidi kõrgemale ronida (ya veremo’, eh). Vähemalt on PLN, eks. Või vaadelda seda nagu inimkatset, et kui kaua keskmine inimene (alandlik allakirjutanu (kuigi ma alla ei kirjuta ju, aga las ta olla)) ebamugavustsoonis vastu peab, enne kui lolliks läheb (noh, veel rohkem). Sest teadus! 

*

Teate, asi pole üldse esmaspäevades ega minus. See kuradima troonide kuradima mäng, ma ütlen. Neljas osa oli no selline pettumus, et ei teagi kohe, kelle peale kuri olla. Enda peale vist, et seda tulemas ei näinud. Nii juhtub, kui sa liiga optimistlikult kätte lähed. Nätaki! ja pettumus. Aga kas ma’s õpin? God, no.

¿Que pasó en España?

Pues, para empezar tengo que admitir que ni necesito ni me intresa el castellano escrito. Lo que necesito para comunicar ya tengo y lo que me falta de trabajar con la idioma no voy a conseguir con ejercicios de gramática y tal. Õnneks mu õpsid said ka sellest kohe kenasti aru ja nii olengi juba nädala eratundides vaevelnud kuulamisharjutustega, mis on mu oskuste piiri peal. Üsna kõva ebamugavustsoon, eriti sellisele “viielisele”, nagu mu taastusravi terapeut mind mu suhtumise pärast nimetas, kelle jaoks vigade tegemine pole võimalus. Parem siis juba kõik minna. Läksid pulgad, mingu ka trumm jms. Jah, isiklik areng ootab mind ees, kui ma lisaks arusaamisele, et vead on head ja parem on teha pool rehkendust, andes endast parima, kui üldse mitte, teades, et nagunii kogu rehkendust teht ei saa, why bother even starting. Arvatavasti jään elu lõpuni tegelema teadliku eneseületusega, et oleks pool rehkendustki tehtud. Sest perfect is the enemy of good ja kogu see ülejäänu. Kas sellist perfektsionismi ka diagnoositakse? On kellelgi professionaali soovitada? (Haha, nagu seda peale su enda keegi loeks (siiski, tsau, Kadri!))

Grupitunnid on ka head, sisaldavad palju arutelu ja kinnistamist, tuupimist mitte. Nii et paistab, et koolivalikuga läks õnneks.

Grupitundides oleme kolmekesi koos noorukese prantslanna ja veidi vähem, ent siiski noorukese venelannaga. Täitsa huvitav on neid kuulata - enam-vähem samasugune jutt tuleb sealt nagu ma ise mäletan end suust välja ajavat 20selt. Oh teid, lapsukesi! Aga ega ma ei surgi ka (kui siis imevähe, õpetaja lõbustuseks, kes mu vanune). Las arvavad. Elavad natuke, küll siis ise näevad. Prantslanna on siin keelt õppimas, elab siin, kuni mõtleb välja, mis elult tahab. Hetkel huvitab massaaž, alt-meditsiin ja esoteerika. Arved maksab isa. Venelanna arvete kohta ei tea, aga tema ka elab siin ja õpib keelt. Tublid noored, et nii kaua on keeletundides vastu pidanud. Paljud sisserändajad loobuvad pärast algelise B-taseme saavutamist, nagu teatakse.

El Torcal de Antequera. Oli 200 miljonit aastat tagasi merepõhi, vesi uuristab põnevaid kujundeid-mustreid.

Vat sedasi teeb loodus. Ei ole inimese laotud.

Aga see on juba küll inimese laotud, Dolmenes de Antequera. U 4500 a tagasi elas siin ca 100-pealine inimkari, kellest töövõimelisi (e kivilahmakate vedamiseks sobilikke) oli u 50 ringis. Aga miks nad need ehitasid?

Vaat sellepärast:

Jumalanna, arvasid need kivilohistajad. Kalevipoja haud, a maha matmata jäänud, leidis eestlane. Poteito-potaato. La Peña de los Enamorados, armunute nägu. Olla olnud kunagi, kui araablased veel siin elasid (u 700 kuni 1400 maj), aga kristlasi ka juba oli, üks kristlik neiu ja araabia noormees (või vastupidi, või kaks neiut või kaks noormeest, ühesõnaga, keegi täpselt ei tea, aga) olla armunud ja kuna üks oli araablane, teine kristlane, oli armastus keelatud. Ronisid noored siis üles näomäele ja hüppasid alla, et järgmises elus koos olla või midagi muud sellist rumalat.

Ekskursioonil tutvusin ka teiste õpilastega - ameeriklane, kes õpetab siin inglist ja õpib keelt, pensionärpaarike, puhkusel paariks nädalaks ja õpivad keelt, mu ämma-äia meenutav paarike, nädal puhkust ja õpivad, UKst hiljaaegu sisserännanu, kes ei kavatse koju naasta enne pensionipõlve. Käiaksegi oma vähest puhkuseaega koolipingis kulutamas. Enesetäiendamise huvides. Does not compute. Aga arvestades, kui palju on neid ja mind on üks, olen mina see imelik, kes puhkuse tahaks veeta koduaias lilli rohides. Lastega liivakastis. Rannas. Metsas lonkides. Päike, lilled, heinamaa. Aga samas, nemad saavad iga päev kodus ja kodumaal elada. Eks sellest see erinevus.

Mida veel? Ahjaa, Belgia stiilis hüvastijätu sain ka. Ootasime tunnikese lennukis ja siis lahkusime ilma pagasita, sest pagasiosakond leidis, et oleks sobiv aeg etteteatamata streigiks. Üsna kena, sest lisaraskuseta ja otseteed minnes maandusime ikka enam-vähem õigel ajal. Ainult et kohver tuli minust kaks päeva hiljem. Pereema (eneseületus! Peres ööbimine! Suhtlemine kohalikega! Kolm linnukest kirjas.) surus mulle vastuväiteid kuulamata pesuasjad ja vajalikud asendusriided sülle. Üldse on tore proua. Tütar meenutab ka kedagi tuttavat. Ja boonuseks ootamatu kutsa, keda kõrva tagant ja kõhu alt sügada.

Seekord elan koolile lähemal, 10-15 minutit jala minna. Eelmine kord oli esimesel nädalal vaja 45 minutit rongiga itta sõita, siis 10 minutit jala. Aga elukoht oli muinasjutuline ja teistele puhkuseks parim. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Teisel nädalal tuli rongiga sõita tunnike itta ja 10 minutit jala. Kah kena koht. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Ja kolmandal nädalal tuli sõita bussiga pool tundi lõunasse ja 10 minutit jala visata. Ja naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Coinkidink? (See: Ned Flanders.)

Seekord pole muud transporti vaja peale kondimootori ja rannapromenaadile, mis aknast ei paista, aga mida on kuulda, olen isegi jooksma jõudnud. Hommikul, enne kui liiga kuumaks läheb. Kool pole kesklinnas, vaid rahulikumas idaosas, see oli teadlik valik. Järgmine kord tulen samma kanti, aga siis enam mitte üksi.

Rääkides üksitulekust, siis lapsed ka kodus pärast esimest õhtust videokõne ei ole enam karjunud, pisarad voolamas. Pool on tehtud, pool on alles. Viis päeva eneseületust veel, siis on kaks kursust maas ja viimane vaja üle elada. Siis on juba valimised ja saab rahulikult tagasi tööle minna.

Oh, well, I’m screwed then. (Nali, chicas.)