Omg ma ei taha surra

Kindlasti pole see asi nii hull. 

Lihtsalt et elu sai mu lõpuks telefonitsi siiski kätte.

Eile hommikul sain lõpuks töögraafiku sedasi jooksma, et oli võimalus perearsti juurde minna ja uurida, miks mul kõrva kiirgav kurguvalu pole kuu ajaga üle läinud kogu selle aurutamise ja teejoomise ja kõige sinna juurde kuuluvaga, mille vanarahvas on välja mõelnud ja mis minusugustele iniminkubaatoritele ka kasutatavad on. Arst on vahva tädi, umbes minuvanune, räägib osavalt inglist ja surkab sinna vahele kohalikus keeles keeles oskussõnu, et mul igav ei hakkaks teda kuulates ja peaksin ikka aktiivselt kaasa mõtlema-tõlgendama. Kuulas-vaatas-surkis, nagu ikka. Kõrvapõletikku ega silmnähtavat kurgujama pole, jee, mu töövahendid pole kannatada saanud! Võttis vereproovi, et üht-teist kinnitada ja/või välistada ning pidi täna tagasi helistama.

No ja siis lopuks sai mu kätte. Endamisi mõtlesin, et kui midagi leiti, siis kindlasti helistab veel. Ja kui ei helista, siis pole midagi lahti. Aga kindlasti pole see asi nii hull.

Aga ikka helistas. Bakteriaalne pole, ilmselt viiruslik. Võib-olla “kissing disease”, sest seda olen vereanalüüsi põhjal kunagi põdenud ja võimalik, et tekkis uuesti põletik. Ja eks siis pärast kõhus valmiva kakukese väljutamist saab apteegikeemia peale ja naksti kurgu-kõrva korda. Jätkaku ma leevendusmeetmetega samas vaimus. Olin juba tänamas ja hüvasti jätmas, kui...

Aga oodake, see pole veel kõik! Me leidsime vereproovist veel midagi.

Okou. Fuck.

Jah?

Me helistasime haiglasse ja uurisime, mida see tähendada võib.

Brilliant. Vähk nagunii, ma mõtlen. Nii seda ju kogemata avastatakse.

Teie veres on... “how to say... two types of white blood cells. Very curious. Haigla soovitas kahe nädala või kuu aja pärast kordusanalüüs võtta. Siis teab, kas see on sellest kurguviirusest, juhul kui see siiski on viirus, või ei.

No enam-vähem sellega lõppes ka kõne. Et panen uue aja ja teeme kordusanalüüsi. Ja ega ma muidugi ei tulnud selle peale, et kohe uurida, miks see nii curious on või mida see üldse tähendab. Eks ma siis kahe nädala pärast uurin. Tõenäoliselt viirus tembutab analüüsis.

Aga kurat, ma olen 14 hooaega “Grey anatoomiat” vaadanud, ma ei taha lõpetada nagu see rase naine, keda Karev kohtumajas kogemata trehvas ja ta haiglasse “igaks juhuks kontrolli” saatis - vähk, surm, fun. Tänan, ei. Mu 15 aasta tagune mina oleks üdini üllatunud, kui väga ma ära surra ei taha. Edusammud. Baby steps, millega toona alustasin, on sellest kuristikuservast ikka väga kaugele toonud selle ajaga. Aga siuksed just surevadki ju. Sõjafilmides need, kes pere- või lapsepiltidega lehvitavad, näiteks. Pagan, miks ma pean igal pool oma tittede piltidega lehvitama?

Aga kindlasti pole see asi nii hull. Ja kindlasti suudan ma selle nende nädalate jooksul mitu korda ära unustada. Aga siis muidugi tuleb see mulle jälle mitu korda uuesti meelde.

Aga siiski, mida see tähendab? Kui mu blogil oleks lugejaid, siis nende seas ehk oleks keegi, kellel on minimaalsed teadmised ka vereliblendusest ja oleks selgus majas.

Aga ei.

Nojah, noh. Muidugi võib olla viirus. Astma. Rasedus. Ja umbes seitse eri vähki ja kaks luupust. Või muud autoimmuunsushaigust.

TL;DR Arst helistas. Ilmselt pole midagi. Ära kunagi guugelda sümptomeid. Guuglil on alati üks ja sama vastus.

Maailmaparandaja

Õues sajab jälle vihma. Mõnus on lesida voodis, kuulata vihmakrabinat katuseaknal, lugeda raamatut või blogisid või sarju vahtida. Kodus istuda nagunii ei saa, 30nda nädala kõht ei lase lihtsalt istuda, siis lebotangi, kõigepealt ühe külje peal, siis teise, siis jälle ühe... selili pikutamisega “voodirežiim” on vist telesarjade väljamõeldis. Mul läheb küll kõht minutiga toonusesse siis. Ja just seda ju vältima peakski.

Õues on vihmaga oluliselt vähem mõnus. Eriti siin, kus vihmavarjust suurt kasu pole. Veidi ikka, aga kui see va seenekas külje pealt või alt üles ei sajaks... siin ongi kaks vihma - kas selline, mis sajab iga külje pealt korraga või korralik püstloodis mussoon, nagu kukuks taevas kohe alla. Seenekas sajab su ka kenasti jahedaks ja märjaks - eriti kui ei saa kiire sammuga kuiva trammini astuda, vaid kulged mööda tänavat nagu rannale uhutud vaal, keda vintsiga tagasi mere poole nihutatakse. Selline keskmine hüljes kuival maal, ainult et hüljes liigub kuival maal kiiremini kui mina siis, kui Müksik jälle mu põiega jalkat toksib mängida.

Trammis pole veel istet pakutud. Metroos juba kaks korda on. Aga mitte kohalikud, ei, nemad seda küll ei tee, isegi kui kellegi peaaegu kaheksa kuud rase gigantkõht nina all õõtsub. Neil ei ühenda lihtsalt ära. (Eelarvamused, jah. Kogemusega kinnitust leidnud, sellised.) Oma koha on mulle loovutanud minusugused sisserändajad, kellel lapsepõlvest mingid hägusad mälestused elementaarsest viisakusest veel kusagil ajukäärude vahel. Tolmunud, ent olemas. Samas ennast pean ka jälgima ja olengi hakanud jälgima, et ma Mummust ei kasvataks samasugust mölakat, kes arvab, et talle on kõik lubatud, kõik on tema põhiõigus ja teised inimesed on tühi koht. Mina ei tahaks sellises maailmas elada, kus kõik nii arvaksid. Nii et ma teen maailma ise paremaks, ühe välja pressitud järeltulija kaupa. Maailmaparandaja. Ühe korra ajasin ise trammis oma gigantkõhu toolilt püsti, sest kohalikud polnud seda nägugi, et kepi najal tudisevat papit istuma lasta.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas töö on hakanud räigelt elamist segama. Mitte ainult selles mõttes, et hommikul peab kella peale tõusma heal juhul koos päikesega, enamasti enne, ega ka selles mõttes, et töölt koju jõudes oled omadega läbi nagu Zimbabwe raha ja ei jaksagi enam elada, ainult olla. Lihtsalt et kui töö koosneb ühest koosolekust teise otsa, koosolekust, kus telefonid on ebasobiv element, siis tuleb seal vidinatele peale panna lisaks vaiksele režiimile ka “ära sega mind” - “do not disturb”-asjapulk. Ja kui see ununeb maha võtta, ei saa elu sind lihtsalt kätte, et sind elama kutsuda. Ja sellest on paganama kahju. Tagasi helistades läheb kõne üldnumbrile ja seal ei tea keegi ööd ega mütsi sellest, mida mina teada tahan. 

Vahelduseks mölisemisblogis ja lakke vahtides omas mõttes mölisemisele lähen ja teen näo, et ma tean, mida ma teen. Tegelikult ongi ainult ise võimalik teada, mida sa teed. Teised eeldavad ja arvavad. Aga arvamus pole fakt ja eeldamine on kõigi nurjaminekute ema. Isegi kui tegemist on erudeeritud arvamusega, on see kõigest arvamus. Ja sinu arvamus pole ülem minu teadmisest, isegi kui ma teen kõigest nägu, et ma tean, mida ma teen.

Kuidas olla halb inimene?

Käisin üle ilmatuma pika aja jälle stand-uppi vaatamas. Ja meenus elavalt, miks ma ei käi vaatamas stand-uppi, mille kvaliteedis ma kindel pole. Briti staarid? Iga kell. Comedy Estonia? Vabalt, kvaliteedi saab ette paika panna piletihinna järgi. Tasuta avatud mikrid võivad üllatada, aga võid ka saada täpselt seda, mille eest oled maksnud. Mida kallim pilet, seda kõvem on töö seal taga ja seda kindlam võib olla kvaliteedis.

Aga teised... oma harilikes rollides muidu nii toredad Eesti näitlejad, teised koomikud, kes kasutavad teist lähenemist (eriti hinnastamisel)... pass, tõesti. Ja tegelikult pean endale tunnistama, et ma teadsin seda ka seekord ette. Aga palju aga-sid oli. “Aga ma pole neid enne näinud, kuidas ma kobisen, kui ise pole kuulnud?” - “Aga kui nad nii popid on, võib-olla seal tõesti on midagi väga head taga.” - “Aga siin saab ju nagunii nii harva kuulda eestikeelset stand-uppi.” Ja nii ma oma kõhutundest agatamise teerulliga üle sõitsingi. 

Pakutakse huumorit stand-up. Kvaliteet missugune.

Aga selle standupi kohta, et miks ta standup polnud... poolik oli kuidagi. Potentsiaali oli ja vägagi, aga enamasti polnud seda ära kasutatud. Hakkas juba nalja poole minema ja... siis lõppes poole pealt ära. Et alus oli olemas, aga seda vinti polnud peal. Mulle tundus keskmise avatud mikri ürituse tasemega, mitte piletiga ürtuse omaga. Üks neist viskas ise ka nalja sel teemal, et nalja tuleb 20 v 50 vms korda rääkida, enne kui sellest korralik nali vormub. Aga noh. Vabalt läheks uuesti, aga raha ei maksaks selle eest. Lisaks väikeses kogukonnas jutud liiguvad ja eilne seltskond on valinud väga inetu taktika enda promomiseks - konkurendi mustamise. Häbi. Iga mees enda eest, saan aru küll. Aga ega see ilus ei ole.

Sama päeva hilisem šõu olla parem olnud. Ma kahtleks. Kust sa võtad seda, kui mõlemat ei näinud? Ootused võib-olla olid teistsugused. Kui ootused on madalad, tundub sama jama oluliselt parem, ma tean. Ma ootaks siiski paremat. Ma tean, mida ma tahan.

Samas, samas... võrreldes mõnegi Eestis nähtud kohaliku näitleja “stand-upi tuuriga” oli asjalikum. Jah, ma käisin neid ka vaatamas. Miks ma endale nii teen? Masohhist olen ilmselt. Või optimist, kes alati parimat loodab ja siis pettub. Aga no kuidas ma kujundan millestki arvamust, kui seda näinud pole?

Aga sellest seekordsest. Ma näen, mida nad sihivad. Neil võiks olla mingi standup godparent, kes neile need paar viimast tarkusetera kätte jagaks, kuidas nalja parimaks võimalikuks tuunida. Seinfeldil nt oli oma mudel: 5 naeru minutis, iga 12 s tagant. Või oli see vastupidi. Aga see on ekstreemselt hea stand up juba. Ei pea seda saavutama, aga midagigi. Siis ma maksaks isegi rohkem selle eest.

Aga ega neile seda keegi ju ütlema ei lähe. Isegi kui oleks comedy guru. Haavunud meheegodest on üsna siiber. Ja ega eestimastaabi staar kuulakski. Eelarvamus. Tunnistan, neid mul on. Aga hea standup-esineja ongi vist nii humble, et kuulab ja õpib ja areneb. Isegi kui lavapersoon on ülbe mölakas nagu Jimmy Carr näiteks. Carr on tore. Ja teistest, kellega kohtunud olen, on ainult üks hea olnud meeldejäävalt vastik inimene. Võib-olla on mul hästi läinud. Võib-olla on see mu oma eelarvamus. Alles ma kirjutasin, et kuidas olla hea inimene. Aga näe, ikka õppust ei võta. Muudkui möliseb, mõtlemata. Heal juhul keset mölisemist hakkab mõtlema. Aga nagu mu kunagine mataõps tavatses öelda, kui keegi kontrolltöö ajal raamatusse piilus: parem hilja, kui mitte kunagi.

Vähemalt ei varasta nagu Kinoteater. Prantslastelt voi Jen Kirkmani mastrubeerimisnalja üks ühele. Sest kes Eestis ikka oleks kursis prantsuskeelse asjaga. Aga näed, ollakse. Või kes oleks kuulnud Kirkmanist? Ikka ollakse. Või ei esita tolle perverdi Louis CK nalja enda oma pähe eesti keeles. Jumala eest, tee, sest kust vaene eestlane ikka muidu seda kuuleb, aga ära väida, et see on sinu nali. Uncool.

Vähemalt ei varasta. See on sama hea, kui kehvas suhtes öelda, et vähemalt ei peksa. Sa väärid igal juhul paremat, kui peksu puudumine. Ja me kõik väärime head nalja. Aga mitte petuga pooleks. Nimetatagu seda siis ringvaateks või millekski. Ausalt ja patuta. Ikka inimesed maksaksid. Võib-olla seda enam, sest kvaliteet.

*

TL;DR Kuidas olla halb inimene? Ära mõtle. Kobise palju tahad, aga ära jumala eest enne mõtle. Aa, ja esita teiste tööd oma nime all.

Kuidas olla hea inimene?

Nagu oma mõtteid polekski. Või ideid, millest kirjutada. Mallukas nimelt kirjutas millestki, mis mul hästi resoneerus. Et hea inimene hoiab suu kinni. Sest kunagi ta arvas nii, aga siis sai ise sama kogemuse või mõtles järele ja nüüd arvab naa või siis pigem üldse ei arva, sest annab endale aru, et tal pole aimugi, mis selle esmamulje taga olla võib. Sisuliselt haakuv kommentaar (isegi kaks, sest tuleb välja, et ma pole just osavaim internettija) mult on tolle postituse all seal, ei kleebi, sest. Aga mõte rändas omasoodu edasi...

USA filmides usklikud ütlevad taolises olukorras, kus hakkaksid kedagi hukka mõistma näiteks kalevipojaks mineku ja perejätmise pärast või kui keegi kodutut mõnitab vms, et “there but the grace of god go we”. Et need võiksime vabalt olla meie, aga vaat armuline issand tegi nii, et meie elu läks teist rada. Aga vaat kui oleks ta oma kõiketeadva issandasõrmega teisipidi takti löönud...

Ega mina ka ei tea, miks mõni autojuht imbetsill on liikluses. Näiteks. Aga keskmist näppu talle ikka ei viska. Sest et. Ju siis ülemus ütles kehvasti ja kodus ka hakkama ei saa, nii et vaene elukaaslane pidevalt peab “tànitama” (aga oleks sa, kurat, oma sokid kohe pesukorvi viinud, selmet köögilauale sajandat korda jätta, äkki ta siis ei “tänitaks”, hmm? IGAtahes.) ja koera ka pole, kellele kodus jalaga andes oma võimu näidata, ja seega ainus koht, kus sa ennast kellesti paremana tunda saad, ongi tipptunni liiklus. Good for you, mate. Aga mine parem trenni ja vala oma pettumusepahameel hantlite peale välja.

Ja siia veel üks tarkus. Ka filmist kuuldud. Filme tasub vaadata, igasuguseid. Saab veel targaks. Ma õppisin köit mööda üles ronima ka filmist. Oli mingi keskpärane nörtti-coming-of-age-film, kus kummitus õpetas peategelasele, kuidas panna jalgu-käsi, et köit ronida (ja tüdruk endale võita vms.) Aga see haakuv tarkus. Et mitte su esimene, instinktiivne mõte ei näita, kes sa oled, vaid su teine, teadlik, korrigeeriv. No näiteks näed imetavat ema ja mõtled, et issand, pead seda siin tegema või? Ja siis: “Aga kus siis veel, kui laps süüa tahab. You go grrl, jõudu ja jaksu.” Noh, et siis sa pole mitte see nõmekas, vaid femikas.

Või et ainult mingi vaimse puudujäägiga isend jätab pere Eestisse, kui Soome tööle läheb. Aga siis: “Mina ei tea, mis lugu seal taga on. Aga hea, et mina oma perega seoses seda otsust tegema pole pidanud.” Siis sa pole mitte ise vaimse puudujäägiga, vaid oled inimene.

Või on see lihtsalt oskus näha oma ninast kaugemale? Seda on ka õige napiks maailmas jäänud. Või otsin ma valest kohast?

Muudes uudistes, Tamagotchi andis jälle otsad. Mina ei tea, kas on asi veidras jahus või veel veidramas vees või selles, et siin maal lähebki kõik hallitama, aga no kohe kuidagi ei õnnestu. Pole vist antud seda koduse, õhulise sepikulaadse toote naudingu võimalust kõigile. Klick-and-grow tegi taimepoti, mida ma küll katsetanud pole, aga mis, niipalju kui ma aru saan, ongi mõeldud minusugustele, kes ei oska taimi elus hoida. Teeks nüüd keegi juuretise versiooni click-and-grow’st, siis saaks viia värske koduse sepiku nautimise rõõmu massidesse. Tehtagu! (Kus see havi on, kui teda tarvis?)

Ja et positiivsemalt lõpetada:

Pea vastu ja pea meeles, kui vahva sa oled. (Isegi kui sa oma sepiku pead poest tooma. Sul on teised plussid. Ja igal plussil, nagu mu mataõps öelda armastas, on omad miinused. Seega, ja see on juba mu enda täiendus, on igal miinusel ka omad plussid.)

Õpid kuni elad, sured ikka lollina

Üks mu lemmiktsitaate on Internetis omistatud Doris Lessingule, on see siis ka tema sulest või ei, kes teab, aga see on selline: “See ongi õppimine. Ühtäkki mõistad sa midagi, millest oled aru saanud kogu oma elu, aga uutmoodi.”

Mõtlesin sellele jälle, kui mõne päeva eest oli taas selline ahhaa-hetk. Et inimesed on tegelikult ka võimelised ise oma plaane tegema ja ellu viima. Mitte ei muutu hetkega sinust sõltuvaks. Et kui annad sõrme, siis võtavadki antud sõrme, mitte ei kao tükkis terve käega. See oli nii ootamatu, et hetkeks võttis lausa suu lahti. Mu senine kogemus on ikka muud näidanud. Aga sellest hoolimata - kuidas sa siis ei paku pereliikmele abi? Isegi kui tead, et nõutakse seepeale palju enam. No et pakud küll konkreetse olukorra tarbeks konkreetset lahendust, aga kui see ei kohaldu ka kõigile järgnevatele olukordadele, siis saad sõimata, sest sa ei hooli pereliikmest/haigest lapsest/kas sa siis ei tea, et sina oledki üldse kõigis tema hädades süüdi.

Sellest üks teine mõte, mille olen ka nende aastatega korduvalt läbi mõelnud. Et mingi piirini on justkui okei süüdistada teisi oma hädades. Ema ei luba peole. Käsib õppida. Valis elukohaks kesklinnast kauge piirkonna. Soovitas ülikoolis õppida midagi, mis hiljem sisse toob. Esiteks. Kui sa oled laps, siis sõltudki oma vanematest ja nende otsustest. Sa võid neid süüdistada nende otsustes, aga võid ka leida selles tolle kübekese mett tõrvapotis. Teiseks. Kui ema soovitab midagi, see pole käsk. Ta (loodetavasti ja tolles näites oligi nii) ei ütle sust lahti, kui lähed midagi muud õppima või üldse ei lähe. Ta tahab lihtsalt, et sul oleks elus kergem kui temal, et sa leiaks oma kutsumuse või vähemalt millegi, mis sära silma toob. Et sa tööle minnes ei peaks mõtlema, kas minna tihedas liikluses punasega üle tee, sest äkki jääd auto alla. No mitte palju, surma ei tahaks saada, vaid saaks veidi viga, näiteks murraks mõne luu, ja lihtsalt ei peaks tööle minema mõnda aega. (Ma töötasin ülikooli kõrvalt toidupoe kassas, see polnud meeldiv, ma tean, millest ma räägin.) Kolmandaks. Isegi kui sul on legit põhjus ema-isa süüdistamiseks, pead sa mingil hetkel oma elu eest ise vastutuse võtma.

Lõpetad kooli, kolid välja. Ehk siis? Vireled oma õnnetuste hunniku otsas aastaid paar kuni mõni, aga ehk siis? Iga mees on oma saatuse sepp, jah, aga see kehtib naiste puhul ka. Mehe all peetakse inimest siin silmas.

Natukene väljakirjutamisteraapiat. Natukene bloginakkavast elus vedamise teemast tingitult. Kui mõni jääbki ootama seda valget laeva. Et läheks hästi. 

How To Adult

Aga mõni ei saa sellest aru, et oma elu on oma väikestes valgetes kätes ja vastutus oma kleenukestel õlgadel. Oma oskuslikes kätes ja oma vapratel õlgadel. Aga kui sa seda elu elamise oskusteavet pole omandanud, kuidas sa selle oma lastele edasi annad? Sa ju tahad, et su lastest saaksid edukad täiskasvanud? Edukad selles mõttes, et juhivad ise oma elu ja otsuseid, võtavad tagajärgede eest vastutuse, julgevad eksida ja areneda. Või hõõrud juba suures ootuses käsi, et nende virelemine veel üks asi, milles sa saad oma ema süüdistada? 

Aga see ahhaa-hetk. Et ülalpool kirjeldatu, mida oled hakanud normaalsuseks pidama, ei olegi seda. Et saab ka muud moodi. Saab ka salvamata, sarjamata, lihtsalt. Nii lihtsalt!

Siis hakkab endast veidi kahju. Et nagu Stockholmi sündroom natuke. Oled selles keskkonnas nii kaua olnud, et normaliseerub. Arvad, et sina oled see imelik, kellele tundub, et ehk ei peaks nii olema. Nagu vaimne vägivald. Äkki ongi vaimne vägivald? Sest selle sees olles ei näe enam selgelt. 

Pikk jutt, sitt jutt. Blogimisteraapia. Tasuta antakse. Üks satiirisait avaldas midagi seks tarbeks: pilte suurte ja väikeste koerte kohtumisest, sest teraapia on liiga kallis. Minu masti huumor.

Naistepäev ja taskud

Naistepäeva puhul tegin annetuse Eesti Naiste Varjupaikade Liidule  Neile saab muidugi igal ajal annetusi teha ja ka igakuiseid püsiannetusi. Iga euro aitab, peksa saab sellest hoolimata, kas on naistepäev või mõni neist aasta 364st meestepäevast. Ma olen selline keskmine inimene, vaat ei tule ise ilma teemakohase meenutuseta selliste asjade peale. 

Ise ütlesin hr Abikaanele nädala eest, et naistepäev on tulekul, paluks lilli ja šokolaadiassortiid kohalikult külameistrilt. 

Mõni on veel alles. Ja kohalik ettevõte toetatud.

Lapse õpetaja saatis eile kirjakese meeldetuletusega, et reedel on koolis pidžaamapäev. Üleriiklik lausa. Sellega toetatakse sellist heategevusorganisatsiooni, mis omakorda aitab kaug-koolis käia nendel lastel, kes muidu pikka aega haiged ja haiglas on. Õhtuti on viimasel ajal teemaks, et see ja too pidžaama ei sobi neiule, sest et varrukad on lühikesed ja/või püksid kukekad. Rääkimata siis teise ja kolmanda ringi öörõivastest, mis magamiseks veel tipp-topp, aga kooli teda selliste väljaveninud ja viledate riietega saata küll ei saaks.

Ja nii läksimegi kohalikku lasteriiete outletti. Ja mis selgus. Selgus, et taskudiskrimineerimine algab juba lapsepõlves. Noh, teate küll, see värk, kuidas meesteriietel on funktsionaalsed taskud ja naiste omadel heal juhul dekoratiivsed. Sisse sinna panna midagi ei saa ja kui saabki, on oht, et kukub välja. HjaMiski viimati avastasin plikade osakonnas minitaskud ja poiste samaväärsetel pükstel korralikud. Võite kolm korda pakkuda, kummast ma neiule pükse ostan. 

Ja abikaane pooltel pidžaamadel on taskud sees. Minul ei ühelgi. Ja nii tänagi - plikade seinal lai valik pidžaamasid, taskutest unista. Poiste omadel fifty-sixty, sõltub mudelist. Saime ühed taskutega ja lõvipildiga, teised taskuteta ja superkangelasemotiiviga. Poiste seinalt, muidugi. Plikade oma oli suuresti roosa ja superkangelasevaba. 

Nii et kahjuks on veel vaja vaeva näha võrdsuse ja ühtse kohtlemise saavutamiseks ja seega tuleb sellistele kitsaskohtadele veel igaaastaselt 8. märtsil ja ka aasta ülejäänud meestepäevadel tähelepanu juhtida.

Nii, nagu meie vanaemad (Šveitsis emad) võitlesid kätte valimisõiguse ja nende emad kinnis- ja muu vara omamise õiguse, peame meie võitlema oma funktsionaalsete taskute õiguse eest.

Pilt BoredPanda artiklilaadsest tootest.

Naised, barrikaadidele!

Ja muide, lilli võib tuua iga päev.

Ajhaa, lisaks veel - Delfi naistekas keegi leidis, et me ei saa pointile pihta ja nõukameelselt sõbra- ja emadepäeva seguna Eestis naistepäeva tähistame. Ikka saame ju aru. Kuigi nuriseva doktoriga olen isegi nõus. Lähenemine on lihtsalt teine. Mina oma lilli paludes ja rõõmuga vastu võttes ikka juhin tähelepanu sellele, miks seda päeva tähistatakse ja vaja on. Lgp doktoriproua võiks kurtmisele lisaks kasutada oma laiemat delfi-platvormi just selleks, et kirjutab nüüd nendest innustavatest naistest ja võitlustest ja ebavõrdsusest, mis vajaka on pressis ja mujal. Siis saab lilli imetledes ja sefiiritorti süües ollagi see muutus, mida sa tahaksid maailmas näha. Be the change you want to see in the world, noh. Kes siis ikka teeb, kui mitte ise. Tegudele!

Feik, feikidi, feik

No tegelikult ma tean ise väga hästi, et ma ei kvalifitseeru päris blogijaks (erinevalt päris blogijatest). Aga hea, kui hindamiseks on kriteeriumid pika pandud. Menetlegem siis:

1. Max keskharidus. Kahjuks läks see rong juba 2015. aastal. Ja eelmine rong läks 2012. aastal. Vahepeal oleks isegi võimalus olnud, sest bakaks läks kokku 9 aastat. Peaaegu oleks punkti saanud, aga siis võtsin ennast kokku. Feik.
2.  Lagunenud perest pärit. Jess, punkt! 
3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud. Jälle tühjad pihud. Molutasin teismeea koolis käia ja kahekümnendad molutasin tööl käia. Kolmekümnendates alustasin käima peal käimisega. Huvitav, kus ma neljakümnendates käima hakkan?
4.  …ja lapsi peab ikka nii 3 olema. Ausalt öelda, võiks olla küll. Aga kuna mu abikaan pole võimeline lapsi kandma ega sünnitama, jääks see kõik minu väikestele valgetele õlgadele, seega üsna kaheldav, et pärast teist enam kolmandat tuleb. Praegu igatahes punkti ei saa.
5.  Auto juhtimisõigust pole. On. Ja 17 aastat juba, nii et jah. Jälle feik.
6.  Välimuselt pigem tuustid. Juukseid kammin iga päev (vist). Meiki ei kanna. Modellimõõtu ka pole ja moenõu ka ei jaga. Vist saan punkti? Seega kaks hetkel.
7.  Tööl pole käinud, enamasti. Vahelduva eduga 13-aastasest peale käinud, algul suviti, hiljem ülikooli kõrvalt poes ja siis juba täiskohaga kontoris. Nüüd mugavuspaguluses. Feik, feikidi, feik.
8.  Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub. Targutaja, jep, kahjuks elukogemust jagub pea igas kategoorias... pool punkti? 2,5 hetkel.
9. Sisemiselt ka tuustid. Silmaringi poolest üle keskmise, Eesti mängus viimaseks ei jää, aga mnemoturniiri ka ei läheks. Feik.
10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. Ma esitasin vist oma soovid kosmosele enne ära, sest abikaane väljanägemine küll midagi soovida ei jäta. Võtaks ta uuesti ära küll, ausalt.

Kaks ja pool punkti - feik mis feik. Pole ma mingi blogija. Veebipäevikut olen pidanud küll. Alustasin aastal 2001 LiveJournalis. Lõpetasin seal, kui see venelastele maha müüdi ja meie kandi rahvas vene serverisse pandi, mis tähendas automaatset vene keelt kasutajaliideses. Pass. Aga aastaid ja aastaid kestis see rõõm siiski. Leidsin palju uusi sõpru-tuttavaid siit ja mujalt. Pärast seda katsetasin üht-teist - kõige pikemalt Diarylandis, aga ei jäänud seegi pidama. Ja mu teine blogi on parooliga, pereliikmetele. Et vanaemad-vanaisad ja onud-tädid-tuttavad saaksid ka aimu ja pildimaterjali sellest, kuda va pagulastel Läänes läheb. Aga see pole ka suurem asi blogi, pigem selline statsionaarne meililist. Aga erinevalt tavameilist ei lähe mägi muhammedi juurde, vaid muhammedid käivad ise kaemas, kuidas mäel käsi käib.

Ja see siin pole ka mingi õige blogi. Ja vaevalt seegi kauaks pidama jääb. Kuigi mine tea, ajutised asjad olla vahel palju alalisemad, kui igaveseks tehtud plaanid. Üks päev korraga. Üks postitus korraga. Nagu kirjutamisprobleemiga anonüümsed sõltlased ikka. 

Aga mitte blogija. Proovime paari aasta pärast jälle. Praegustele kriteeriumitele ei vasta, aga eks need tingimused muutuvad kindlasti aja jooksul. Better luck next time!

Tamagotchi, villased sokid ja GTT

Toitsin hommikul oma saiajuuretist ja sain aru, et tegelikult peaks talle Tamagotchi nimeks panema. Sisuliselt sama ju, aga eluetapp on teine. Põhikooli ajal olid Tanagotchid popid. Ma lõpuks norisin ka emalt endale ühe välja. Odavast hiinakast odavama hiinaka. Aga töötas sama moodi. No välja arvatud see, et mul seda elus ei õnnestunud hoida, sest et ma unustasin pidevalt ära, et pean midagi tegema. Eelmine juuretiseke läks ka hingusele, sest mis silmast, see südamest, ja nii ta kööki maha kooleski. Kui põhikokk on kodus keegi teine, siis mis mul ikka sinna kööki nii palju asja, et pidevalt silma all oleks.  Ja potililled kahjuks ka ei anna ise märku, kui vett juurde vaja. Või vähem kasta vaja. Või tarvis ümber istutada või väetist või mida iganes potililled vajavad. Ma ei tea, ma ainult suretan neid välja.  Seega mitte minu emaoskustest ja tähelepanelikkusest, vaid puhtast õnnelikust juhusest, et evolutsioon on teinud nii, et tited ja suuremad tited kisavad, kui miskit tarvis on, tuleneb see, et mu mummuke siiamaani elus on ja edukalt järjest suuremaks sirgub. Annab lootust ka uuele hingele, et see hing talle ka sisse jääb minu käe all. Kopsumahtu peab ainult jaguma. Andeks, naabrid. Evolutsioon.

Armasta metsa ja mets armastab sind vastu.

Viimsele teele saatsin mõne päeva eest ka oma truud villased sokid, paari aasta tagune jõulukingitus. Ma ise nimelt ei oska kududa sel tasemel, et kootud sokid ka sokke meenutaks ja jalas mugavasti istuks. Nõelumisoskuse ehk kuskilt ajusopist oleks veel tuletanud, aga puuduvad vardad, heegelnõel ja lõngad. Ja ausalt öeldes see auk, millega ma kesk gripihooaega ühel hommikul ärkasin, villasokis laiutamas, no seda poleks enam nõelunud ka. Pigem polnud see mitte auk, vaid viledaks kulunud tallake, mis tõttu ma noile sokkidele kui oma siidisukkadele viitasin, oli lõplikult alla andnud ning lihtsalt õhku haihtunud. Tegelikult lootsin ma oma kallile villasokikinkijast päkapikule, et ta sel aastal mulle jõuluks uued tooks, aga noh. Kui tehakse üleriigilist reklaami, et tavalisi sokkegi ei sobi kinkida, mis siis enam villastest rääkida. Ja olengi ilma. Kahjuks allus provokatsioonidele ka mu usaldusvääne tavasokikinkijast päkapikuke (tšau, emme! Mitte et sa seda loed, aga ikkagi.) ja nii ma vist peangi järgmiste jõuludeni käima ringi, jalas eri paarist sokid, sest et peaaegu kõik paarid on pesumasina sokiõgimistsükli tõttu jäänud üksikuks. Ilmselt see oligi tolle poeketi eesmärk - et mitte ainult jõulude eel sokke ei müüdaks, vaid iga mats aasta läbi käiks ja ostaks. Ei, poeke, ma näen selle plaani kaugelt läbi. Seda juba ei juhtu! Kui kõlbas Pipile käia eri sokkide-põlvikutega, kõlbab ka mulle. Vähemalt jõuludeni. Eks ma siis kirjutan jõuluvanale, mis tarvis. Ei tasu päkapikke ka liigselt koormata selle mõtete lugemisega, milles nad muidu üsna osavad olnud on.

Päkapikk tööpostil. (Sest ta on posti otsas.)

Glükoosi taluvuse test ehk GTT. Kes teab, see ei taha enam. Kellele pole tehtud, õnnis on teadmatus. Tuleb eelmisest õhtust alates paastuda, isegi vett tohib ainult lonksukese juua, kui ikka väga janu on. Hommikul haiglasse, esimene vereproov. Siis umbes 250-300 mg lahjendamata siirupit (75g glükoosi) 5-10 minutiga alla kallata. Ja siis kujuta ette kõige hullemat pohmelli, mis sul olnud on. No nii hull ei ole, mul vähemalt, kuigi olen kuulnud ka hirmsamaid lugusid kui see, mida ise läbi tegin. Ilgelt. Halb. On olla. Põhimõtteliselt nad tekitavad sul lühiajalise diabeedi, et tuvastada, kas sul on diabeet. Ah jaa, ja rasedusaegne diabeet enamikul juhtudest kaduvat ise pärast sünnitust. Enamikul. Annaks vägev Bowie avakosmoses, et mind sellega ei nuhelda ja ainult testiks see jääkski.