“Eesti novell 2025”

Novellikogu andis välja kirjastus Puänt, koostajad Maria Esko, Margit Lõhmus, Jan Kaus ja Paul Raud, lehekülgi palju, jutte 15.

Kui mina koolis käisin (no me ratsutasime sinna dinosaurustega, eks), siis oli novelli definitsioonis kirjastuse enda nimeline mõiste. Vaatasin EKIst järele ja nemad ütlevad novelliks “tiheda sündmustiku ning lakoonilise väljendusega, hrl. ühele konfliktolukorrale v. -motiivile keskendunud ning sageli üllatusliku lõpplahendusega eepikažanr, lühijutt, uudisjutt”. Niiet ei peagi alati puänt lõpus olema. Vaat mis puänt!

Ja siis veel seda, et narritakse neid, kes panevad raamatutele trigger warning’uid. Et vägivald ja roppused või rassism. Kuskil Shakespeare’is või Dostojevskis või Lindgrenis. Narr tundub jah nii teha. Aga teate. Mina ei naera. Palun, jumala pärast, keda pole olemas, ja universumi nimel, mil meist, inimkirpudest, sooja ega külma ole, kirjutage “sisaldab sõjakirjeldusi” või “kui sul nagunii stresso ja depresso, jäta see enekalugu lehel number X vahele ja loe kohe edasi leheküljelt Y”. No nii, sai see öeldud, hakkaski kohe kergem.

“Eesti novell 2025” annab lugejale 15 lühivormi, tuntud ja tundmatuilt autoreilt. Esimese loo juures mõtlesin, et ei tea kas jutukogumikes tehakse ka nii nagu püstijalakoomikud: et kõige parema paned viimaseks, paremuselt teise esimeseks, kolmanda eelviimaseks, neljanda teiseks jne. Võib-olla teevadki, aga see sõltub koostajate maitsest ja selle viimase üle, teatavasti, ei vaielda. Minule igatahes ei tundunud, et oleks seda mustrit jälgitud.

Aga! Mitu jutu kohe hirmsasti meeldisid! Nii et oli seda muud väärt küll.

Äramainimist nõuab esikolmik Ave Taaveti “Öisel rikkel”, Mehis Heinsaare “Deleuze’i maja” ja lemmikuim: Reeli Reinausi “Kusagil Californias”.

Sõjajutud ja see leheküljest X leheküljeni Y olid kõva ei, mitte just idee või stiili poolest, vaid… ei. Ma saan aru, et ajad on sellised ja sõjad päevakorral. Teised jäid kuhugi nende vahele. Lugusid, ühesõnaga, on igale maitsele ja oma lemmiku leiaksid vast kõik. Tore, et Puänt igal aastal uue välja annab!

Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

Tundub uskumatu, et mul selline tähtteos veel lugemata oli ja ma mõtlen siin “lugemist” kõige laiemas tähenduses - isegi ühtegi filmi polnud näinud. 

Võtsin ta viimaks ette, et laiendada oma silmaringi, muidugi, aga rohkem selleks, et saada parem ja põhjalikum elamus järgmisest lugemisest - ammu oli mulle kingitud “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, mis just selleks ootele jäigi ja vahepeal lausa ununes, et baastekst oli lugemata. Ma tean, ma tean - õigemini ei tea - ma ise ka ei tea, kuidas saab ununeda Austen+zombid.

.

Aeg-ajalt pidin endale meenutama, et tegemist on siiski enam kui 200 aastat tagasi kirjutatud romaaniga - siis läks lugemine jälle lobedamalt. Tollal oli see väga suur asi. Tänapäeval öeldakse, et show, not tell, aga toona oligi ju kõik uus, midagi polnud vaja näidata, kõike sai pikalt seletada ja kirjeldada. Igaühe hingesügavused kirjeldati ära!

Jane Austen sündis aastal 1775, elas ajal, mil Ameerika Inglismaast lahti ütles, mil Napoleon trallis, toimus tööstusrevolutsiooon. Kirjutamine oli toona naisterahvaste jaoks aktsepteeritav hobi, kuigi tuntuks said vähesed. Bronted sirgusid kirjanikeks veidi pärast Austeni surma, nii et olid kindlasti tema romaanidega sina peal.

Kuidas panna mehele viis tütart? Kuidas tekib ja hajub armastus? Tollal muidugi ei olnud enamik abielusid armastusabielud, vaid naise kaasavara liikus koos naisega mehe omandisse. Naistel vara ei olnud, nii et pidi abielluma ja lootma parimat. Eriti kui emal-isal pärija ehk pojake sündimata jääb ja tütarde tulevik seda enam kindlustada tuleb, et häärberist vaestemajja ei satuks. Viiest kolm said raamatu lõpuks enam-vähem tanu alla, kaks lausa armastusest, õnneseened, ja tänu neile oli ka teise kahe õekse tulevik kindlam.

Parasjagu lugemise ajal pistis insta mulle paar “Uhkuse ja eelarvamuse” meemi ka ette (ja enne kui keegi kommenteerib, et ma kasutan sõna “meem” valesti, lubage meenutada, et ma siiski sündisin eelmisel sajandil ja minu jaoks on kõik, mis internetist pildina tuleb, meem).

Näiteks see:

Ma ei oska rääkida kõigi Austeni-meeste nimel, aga selle raamatu meespeategelase kohta kehtib see küll. Mulle meenutas see meem, kuidas laias laastus mehed kirjutavad naiste jaoks ebausutavaid ja üheplaanilisi naistegelasi, kuidas aga parasjagu vaja, oma meheliku mätta otsast ja oma eelarvamuste pinnalt - selle meemi pealt saaks öelda, et Austen tegi vastupidi: kirjutas mehi oma naiselike ootuste mättalt. Selleks nad armusidki särtsu ja vaimuerksusse, mitte peenikesse pihta ja blondi punupatsi. Kirjuta ideaali, eks. 

Ja näiteks too:

Ma olin sellega nõus, enne kui raamatut lugesin. Aga vaat mis välja tuli - Darcy ei muutnud ennast üldse. Hoopis Lizzy oli see, kes põgusa kokkupuute ja teiste juttude järgi mehest eelarvamuse kujundas. Ja kui ta siis lõpuks mehele otse ütles, miks Darcy tema arust sitavikat on, siis avas Darcy pikkamisi ta silmad oma tõelise olemuse osas.

Oli uhkust, oli eelarvamusi. Esimene pool oli raskem lugeda, aga siis tahtsid juba teada, kas see, mida sa tulemas näed, ongi tulemas, ja kuidas see tuleb.

Igatahes. Lugegem rohkem klassikuid, siis saame tänapäevast ka rohkem aru. (Ja zombidest.)

—————————

PS! Kes kandis märga valget särki kõige paremini? Reisile sinuga - kas džentelmen A (ehk päris Darcy), džentelmen B (ehk Bridgertoni viide “Uhkusele ja eelarvamusele”) või džentelmen C (Bridget Jonesi Darcy)?

Ali McNamara “Kate ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood”

 Ehk kuidas ma kuulasin esimest korda elus audioraamatu lõpuni.

Suure vaevaga. Suure vaevaga kuulasin. Ja see ei olnud ei raamatu ega sisselugeja süül, vaid minu enda tähelepanu hajumise ja kärsituse tõttu. Kui keegi suudaks audioraamatu sisse lugeda kuulatava häälega, aga sama kiirelt kui ma silmadega loen, sama intonatsiooni ja rõhuasetusega… siis läheks audioraamatu kuulamine nagu lepse reega!

No näiteks, ja ma kontrollisin üle, oli raamatus kogu aeg kutsale viidatud kui kollasele labradorile. Minu mulje aga oli, et esimeses pooles räägiti kuldsest retriiverist, teises aga muutus see kuldne aga labradori retriiveriks. Oi, ma olin pahane - oli see autori, tõlkija või sisselugeja aps? Kui autori, kuidas tõlkija ei märganud?! Kui tõlkija, kuidas sisselugeja tähele ei pannud!? Aga ei. Minu oma hajameelsus. Säh sulle pannkooki moosiga.

Ali McNamaralt olin varem lugenud “Vikerkaare lahe saladusi ja merikarpe”, ja sealsed kiiksud meeldisid mulle nii väga, et tahtsin veel kohe midagi temalt lugeda. Leidsingi kohe, ka Mirkost, aga ainult audioraamatu. Sealt ka valik audioraamatu, mitte e-raamatu kasuks - kuula või ole ilma.

Käsitööpood vanas kalurikülas, millest on aja jooksul arenenud suvituslinn - neid on ju nähtud küll. Mereäärsed kalurimajad, puhkemajadeks ümber ehitatud, peatänav pisikeste elumajakestega, nüüdseks üks peamisi ostlemistänavaid. Rand, mis tõusuga on linna ligi, aga mõõnaga paljastab laia liivaranna, kus koerad saavad mõõnaga liivale laiali pillutatud paadikeste vahel ringi lipata ja turistid kiirelt naasva tõusuga lõksu jääda.

Ja nii need asjad seal oleksid vaikselt edasi läinud, teismelised kolavad ringi ja üksikud hinged kohtavad üksikuid südameid, kui poleks ühte väga erilist vanaaegset õmblusmasinat ja selle paarilist, vana molberti. Ja suure käraga avatud uut näitust linnakese kunstigaleriis.

Hea juhuse läbi sattusid molbert ja õmblusmasin eri kodudesse (poeakna väljapanekule kaunistuseks), sest siis sai nende omanikele ilmnenu kinnitust, et ei, nad pole hulluks läinud, see toimub päriselt ning vihje-vihjelt sammutakse  koos lähemale suure saladuse avastamisele ning tõe ja õiguse jalule seadmisega, aga samas ka igikestvale armastusele. Sest naistekas ju on, mis siis et kiiksudega.

Ali McNamaralt loeksin kindlasti midagi veel!

“Imedeilm on kõigile”, kogumiku koostas M. Boldizsár Nagy

Kuidas ma räägin muinasjuttudest, ilma et ma räägiksin muinasjuttudest?

Ütlen kohe ära, et mulle hirmsasti meeldis see ungarlaste kokku pandud muinasjuturaamat! See oli lausa… ja andestage mulle see sõnamäng… muinasjutuline! “Imedeilma” juurde tulen kohe tagasi, aga enne seda mõni sõna muinasjuttudest.

Lapsena ma neelasin raamatuid, aga muinasjutte, mis meil toona saada oli, Grimmid ja Andersen, neid ma lausa hingasin sisse. Ikka ja jälle. Muinasjutud olid nagu õhk. Mitte need põrsakesed ja kitsetalled, mis unejutuks loeti, vaid ikka see karm kraam. Meil oli “riiulil hoidmise viisakas Andersen” ja see “kapsas lastetoas”. Need olid kõik nii sünged ja kurvad ja kujutage pilti, ükskõik kui palju kordi ma neid üle lugesin, need ei lõppenud kunagi õnnelikumalt. 

No vähemalt seni, kuni 90ndatel Disney pehmoversioonid tulema hakkasid. Ja kui ma uuel sajandil ükskord ise lapse sain ja raamatupoes ilusate illustratsioonidega muinasjuturaamatuid lehitsesin, siis mis selgus - hunt ei söönudki ära ei vanaema ega Punamütsikest, sest nood olid riidekappi peitu pugenud! Kuniks mingi müügimees uksekella lasi, hunt ehmatas ja aknast metsa pages. Nagu. Mis. Värk. Kui sa lapsele siukest loed, siis ta ei saa ju Kiviräha “Karnevali ja kartulisalati” Pontu jutust aru, elust ja laiast maailmast rääkimata. Samas, seitsmene peab koolis Anderseni tikutüdruku-loost ettekande tegema. Teised lapsed sama “lõbusatest” lugudest. Nii et võib-olla ei olegi maailm hukas. (Nali, muidugi on.)

Ma olin küll kursis, et muinasjuttudest on veidi erinevaid versioone, sõltuvalt sellest, kes ja kuna need rahvasuust või eelkirjutatu põhjal kirja pani. Teadlikult omalaadi ümber kirjutatud muinasjutud avastasin uue sajandi alguses, ülikoolis, kui mu silmaring avanes Angela Carteri nimelise kirjaniku võrra. Mis fantastiline fantaasia, mis vägevad naised, mis imeline maailm, kus naised on ka inimesed!

“Imedeilm on kõigile” ongi imedeilm kõigile. Viis pluss, ungarlased. Kiituskiri ka. Ja illustraatorile kõik kuldmedalid.

Mis siis, kui sa ei taha lohet tappa või printsessi päästa või üldse printsess olla? Mis siis, kui me ei too mängu vastikuid võõrasemasid, sest isa ise on sitavikat (see on vist mu lemmiklugu siit. Ja kolme kõrvaga jänes. Ja… okei, mul on palju lemmikuid siin)? Mis siis, kui sa ei tahagi kellegagi abielluda, kes sellest siis pool kuningriiki saaks, vaid lihtsalt vaikselt oma elu elada? Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? Mu õrn hingeke värises veidi lugema hakates, aga kui sain aru, mis tüüpi lood siin on, siis … ma ei salga, helises mu õrn hingeke.

Sissejuhatuses-eessõnas kirjeldatakse samuti, kuidas muinasjutud on jutuvestja nägu ja tema maailmavaate tegu. Kuidas kirikupõhine ühiskond kontrollis naisi ja mehed võisid metsa eksinud lapsi vägistada kuidas aga tahtsid, andeks, hundid kitsetallesid ja vanaemasid süüa. Kuidas algselt andsid just naised, eriti vanaemad, rahvasuus jutte edasi, aga siis tulid mehed ja tegid need oma maailmavaatele vastavalt ümber.

Oligi aeg, et keegi jälle muinasjutte omamoodi ümber teeks. Eriti seal, kus vähemuste õiguste peal Euroopas vast kõige rohkem trambitakse.

IMEDEILM ON KÕIGILE!!!

Milliseid muinasjutte sina väiksena lugesid? Kas oli mõni lemmik? Aga suurena, milliseid nüüd? 

Shelby Van Pelt “Erakordselt taibukad olevused”

Mu seitsmesel on koolist üks seitsmene, horvaadist sõbrants, suvitavad seal, mereääres, nagu korralikud horvaadid ikka. (Meie ka suvitame kodumaise mere ääres, eks, ikkagi isamaa pääsukesed). Mereääres, aga sõbrants oli suve jooksul meres viis minutit ja pärast esimest korda rohkem ei läinud. Sest et üks erakordselt taibukas olevus oli ta seitsmeaastast säärekest riivanud. Mul hakkas seda lugu kuuldes kohe hea meel meie madalate, adruste ja tuuliste-jahedate randade üle. Ei ole kaheksajalgu, ei haisid, meie miniatuursed millimallikad ei kõrveta ega midagi. 

“Erakordselt taibukates olevustes” on üheks peategelaseks Vaikse ookeani hiidkaheksajalg. Siis on veel vanaproua, kes töötab akvaariumihoones koristajana. Ja kolmas peategelane on noormees, kes on liiga nutikas, et eluga sujuvalt toime tulla. Muidugi selgub lõpuks, kuidas nad omavahel seotud on. Mängus on ka ühe ja teise peategelase armuelu. 

Väga hea lugemine. Päriselt. Mul tekkis muidugi küsimus, et kui eluga puntras peategelane või peategelase linna sattuv eluga puntras tulevane silmarõõm teevad raamatust “naisteka”, siis kas see raamat on ka naistekas? Või erakordselt taibukas olevus ühe peategelasena annab sellele “päris kirjanduse” staatuse? Eneseotsingud ja idukestest arenev romanss on ju ka siin. Te vist juba aimate, et mulle ei istu selline lahterdamine, naistekad vs kirjandus, fantaasiakirjandus vs romantaasia… 

Erakordsel taibukas olevus: Vaikse ookeani hiidkaheksajalg.

Surfitüdruk oli vahva. Tema tiinekast poeg oli täielik tiinekas. See, kuidas me vananeme. Kuidas kõigil on oma taak, mis teeb neist need, kes nad parasjagu on. Isegi kaheksajalgadel. Kuidas me saame siiski teha paremaid otsuseid, pärast pikka rida halbu otsuseid. Kuidas tuleb kuulata oma sisetunnet. Kuidas ilukirjanduse lugemine teeb inimesest inimese. Mõtleva, tundva, empaatiavõimelise inimese. Ma tean inimesi, kes üldse ei loe, ja inimesi, kes ei loe ilukirjandust. Kinnitan, nad ei ole … inimlikud inimesed.

Isegi kaheksajalad on inimlikumad.

Valentinipostitus! Triinu Meres “Südamelugu”

Südant saab kinkida ja kaotada, südant saab võita või varastada.

Selles loos varastatakse. Mulle meeldib, kuidas Triinu* võtab mõne tavalise mõtte või ütlemise ja siis lihtsalt läheb sellega omas suunas. Mitte et selles minemises midagi lihtsat oleks, kirjutamine on üks raskemaid ameteid. Selleks seda nimetataksegi kutsumuseks. Sa ei hakka õpetajaks, kui sul pole sisemist sundi. Sa ei kirjuta, kui sa vastasel juhul lõhki ei läheks.

“Südamelugu” lugesin esimest korda “Vikerkaarest”. See oli siis, kui ma olin just “Kuningate tagasitulekut” lugenud ja igatsesin veel Triinu loodud maailmu. Seekord tuletasin valentinipäeva puhul meelde “Teistmoodi tavalisest”. Oli paljugi, mis oli meelest läinud! Nii et ülelugemine oli nagu oleks kelleltki uued silmad saanud (loo vaimus).

Mis siis, kui keegi varastab su südame? Olete lähedased, armumise mesinädalaperioodis, juttu ja seksi jätkub lõputult ja läheb meelestki süüa-juua. Ja siis ükshetk ärkad üksi, seest tuim. 

Ma tahaks, et ma saaks oma depressioonile (või vähemalt endisele ülemusele, kes viimse vaimse vaiba jalge alt tõmbas, aga tema ei vääriks isegi sellist tähelepanu) teha nii nagu siin loos. Kuigi, kuigi. Siis lõpetaksin samamoodi, kui siin loos. Kas ma leian igalt poolt metafoore depressioonile, sest mul on käes depressiivne haamer ja seega näen igal pool depressiooninaelu?

Ma mäletasin ainult loo ideed, kui selle valentinipostituseks valisin - aga sobib ju suurepäraselt püha Valentinuse mälestuseks. Ei loobitud teda surnuks punaste roosidega ega söödetud surnuks šokolaadisüdametega, mida oleme harjunud valentinipäevaga** seostama.

Varastatud südamest igatahes head nahka ei saa.

Mina usun südame vabasse kinkimisse. Isegi mitte võitmisse, sest see viitab, et kusagil on kaotajad. Aga kui sa oled valmis oma südame kinkima, sellest südamedaamile (FAIN, või südamerüütlile) teada annad ja lood tingimused, et ka tema vabast tahtest ja omal soovil sulle oma südame kingib… siis tuleb üks hea ja korralik nahk, mis hoiab elu lõpuni südamed soojas.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* MA TEAN, ma lähen sama seksistliku kõnekasutuse õnge, millesse meid siin ilmas proovitakse suruda 😭 No et naispoliitik on Kaja või Kristiina ja meespoliitik on Ansip ja Rüütel ja nii edasi. No ja et Rüütlid pole Rüütlid, vaid Ingrid ja Rüütel. Kas Triinu või Meres? Paluks siinkohal nõu, armas autor! Kuidas sulle endale rohkem istub? Siis tean edaspidi arvestada!

** Valentinipäev on siin, Belgias, väga ameerikalik. Alles praegu hakkavad äärealadel tegutsevad aeglase-elu-ajakirjad rääkima Soome (ja Eesti) stiilis sõbrapäevast. Mitte überromantika, vaid emmelgem oma sõpru. Öelgem oma sõpradele, et me neid armastame. Sõbrapäev on igatahes parem, kui armsamale korra aastas lilli tuua. 

R.F. Kuang “Katabaas”

Ma õppisin uue sõna. Katabaas eesti keeles ja katabasis inglises. Ma ei julenud raamatu lõpuni guugeldada, mis see tähendab, juhuks kui spoilerid ette juhtuvad. Aga tagakaanel ütleb juba sõnaseletuse ära - põrgusse lähevad. Ja pealkiri tähendabki seda - retk allilma. 

Raamatut lugesin inglises. See oli naljakas - mitte raamat, selleni ma alles jõuan - vaid see, kuidas raamat oli neitsilikult nelinurkne ja igast küljest sile, enne kui mina selle endale koju tõin, aga kui raamat läbi sai, siis polnud sellel enam ühtki siledat külge ega nurgelist nurka. Kohvitassialus, vannislugemine, sada eri asja eri ajahetkedel järjehoidjaks, kiire kottitoppimine õiges trammipeatuses jms. Praegu on riiulis raskuse all lillepressiks. Milline lugeja sina oled - kas raamatusõber või… raamatusõber?

IGATAHES.

Kui “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega” oli veel pooleli, oli raamat veel sile ja nägus, nagu juuresolevalt nähtub. Ilm kiskus siiski juba sobivalt kuhugi “jäätunud põrgu” kanti. Imeilus, toasoojast.

Aga raamatu juurde. Mõnus alternatiivtänapäev! Alice Law on lõpetamas doktorikraadi Cambridge’is, analüütilise maagia valdkonnas, kui tema juhendaja, valdkonna juhtiv professor*, ootamatult otsa leiab. Ilma selle kindla juhendajata pole suurt tulevikulootust, just too allkiri diplomil ja soovituskirj avanuks kõik uksed. Niisiis pole muud midagi, kui talle põrgusse järele, nagu vanakreeka legendides, ainult et mitte armastuse vaid allkirja pärast. Temaga liitub kaaskannataja, samuti professori õpilane, samadel põhjustel.

Põrgu kirjeldusi on eri kultuuride müütides ju küll, ammukadunud uskumustest kristluseni, sumeri kirjast vana hea TS Eliotini.** Nii et teatavad teekaardid on olemas, ei pea pimesi minema.

Mulle meeldis selles raamatus seiklus ise, MUIDUGI. Frenemies stiilis kaasseiklejad. Nagu “Pulmarahvagi” puhul, meeldisid mulle kirjanduslikud viited üle kõige (mis sa muud ikka raamatukoist ja booknerd’ist ootad, onju.) Okei, vanakreeka müüdid ja budistlikud uskumused ja vana hea Dante, aga panna “The Waste Land” samma sappa - geniaalne! Seda meile küll ei “Inglise kirjandus III” ega “20. sajandi modernistliku kirjanduse” kursusel ei õpetatud, kui mõlemas üksipulgi “Ahermaad” läbi võtsime. Mis mõttevälgatus! Mis elevus! Midagi uut! Tõsimeeli, ilma irooniata, sellised asjad on minu jaoks nagu lapsed Epsteini sõpradele. 

Mulle meeldib, kui raamat paneb pea tööle, innustab omi mõtteid uutele radadele. Ja õpetab uusi sõnu. Tunned kohe, kuidas aju mühinal areneb nagu kaheaastasel, kes just guaššvärve kätega seinale laiali määrib. Nendel on muidugi see mühisev areng igapäevane, meie, vanainimesed, peame pingutama, et neid hetki leida ja märgata.

“Katabaas”, viis tärni viiest, pani vanainimese mõtlema, kirjutaksin GoodReadsi, kui sinna arvustusi kirjutaks ja kui seda üldse veel kasutaksin. See on ju ka ühe maailma peapahalase Amazoni oma. Kasutan nüüd hoopis StoryGraphi, naisterahva loodud ja lisaks näitab palju rohkem ja palju põnevamalt lugemisstatistikat.

————————

* “Pulmarahvast” õppisin samuti uue sõna. Mitte samas mõttes nagu “katabaas” on uus sõna, vaid pigem tuletas too raamat ammu unustatud hea sõna meelde. Nimelt see professor, keda põrgust minnakse tagasi tooma, on üks ilge sitavikat. Paremat sõna tema jaoks pole. Aitäh, “Pulmarahva” tõlkija Piret Lemetti!

** Muide:

Alison Espach “Pulmarahvas”

🎼 Pulmarahvas, pulmarahvas, rõõmusta! 🎶

(Laulda mõttes “Oh sa õnnistava” ehk sitsiilia rahvaviisile kirjutatud “O sanctissima” viisile)

Pulmad. Rahvas. Pulmarahvas. Olles ise külalisena osalenud kuues pulmas ja pruudina kahes, noh. Üsna realistlik näitemäng. Muidugi ükski neist, mida ma lähedalt olen näinud, polnud selline miljoni-dollari-pulm.

Siin raamatus satub peategelane Phoebe kogemata, aga omade eesmärkidega, hotelli, kus valmistutakse suurteks pulmadeks. Ja kuidas siis kõik edasi läheb. Igas korralikus pulmas peab olema kontvõõras!

Mulle kui amerikanistika-anglistika-kalduvustega inglise filoloogile andsid palju toone ja tahke juurde peategelase kirjandusviited, kuid ta seletas neid piisavalt lahti ka neile, kes pole 19nda ja 20nda sajandi kirjanduse ega feministikaga kursis.

Raamatu lõpus, tolle ajastu romantiliste, vähemalt, nad ju nagunii alati abielluvad. Kas ka siin? On ju pulma tuldud. Kas tuldi pulma või tuleb pulma* (soome k)?

Ei saa öelda, et ei oleks Phoebega samas paadis olnud, just selle kohalt, miks ta hotelli läks. Aga ka selles, mis sellest põhjusest sai. Ja mis Garyga toona oli. Vahel lihtsalt on nii. Aga … nagu ütlevad targad inimesed ja lõbusad meemid, sa ei ole veel kohtunud kõigi nende inimestega, kes sind armastavad ja keda sina armastad. Ikka tuleb tõsta üks jalg teise ette. Nii kaua kuni sammud jälle iseenesest tulevad.

Lugesin Mirkost, eesti keeles andis välja Eesti Raamat, tõlkis Piret Lemetti.

——————————

* Muide, kas sa tead, et “pulma” soome keeles ei tähenda pulm, vaid probleem? Ja et nende sõnade, pulm eesti keeles ja probleem soomes, ajalugu tuleb tõenäoliselt samast tähendusest, mis arvatakse olevat “kärarikas rahva kogunemine”, ainult et meil jäi selleks suureks käraga kogunemiseks pidu ja juhhõissa pulmad, aga neil seal põhjapool küla kärajad vms kogunemine, kus valjuhääli probleeme lahati. Vaat sulle pulma!

PPS! Härra Rochester oli ikka täiega sitavikat. 100% nõus. Phoebe eksabikaasa kah.

Kristen Depken “Barbie ja tema õdede suur seiklus kutsikatega”

Oli kunagi selline Barbie film. Vahva seiklus, sisaldas kutsikaid. Lastele meeldis, endale ka.

Barbie ja tema õed Skipper, Stacie ja Chelsea lähevad suveks vanaema juurde. Vanaema koeral on just sündinud kutsikad ja iga tüdruk saab ühe endale. Pajula linn on aga toimetulekuga hädas, kuid kus häda kõige suurem, seal abi linna asutajate peidetud aarde jahtimisega kõige lähem. Tüdrukud on julged ja pealehakkajad, grrrrrl power!

Hiljem ostsime Rõõmu kaubamajast ka Egmonti filmiraamatu, mis nüüdseks on kahele suuremale oma ja lähipere järeltulijale, kes ka filmi nägid, aga ka kahele pisemale, kes ei olnud siis veel sündinud, aga nüüd juba päris suured on, pähe kulunud. Raamatusse viisime eestindatud filmi põhjal ise sisse parandused stiilis Willoughby -> Pajula ja kutsikate nimedega. Kleepsu! Raamat on endiselt riiulis ja aeg-ajalt lugemisel, kuigi kohati nii kapsas, et loeme mälu järgi.

Üks teine klassik, mis palju lapitud ja kas või kinnisilmi ette lugeda saab, on Ellen Niidu “Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Noh, et “Emal oli ka valge sabatutt, aga tema ei kapsanud päevad läbi niisama ringi, vaid otsis pojale ja endale toitu - ikka kapsast ja kapsast ja kapsast ja vahel harva kaalikat ka.”

Mis sinul selline peastlugemisekapsas on? 

***

Ma olen viimased mõned tunnid mõelnud Barbie ja tema õdede peale. Nimelt oli käimas seiklus miinuskraadidega ja me oleksime kahekesi kenasti saanud seigelda jutus “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega”. Küll vast mitte peaosades, aga mõnes kõrvalosas ehk. Kas sina tead, mis temperatuuril pole enam võimalik lennukitiibu “de-ice’ida”? Võimalik, et erinevate lennujaamade võimekus erineb, aga meie lennujaama piir, nagu selgus, kui kohvrid olime ära andnud ja nautisime väravabaaris klaasi veini, on -36. Oli tõesti krõbe. Lausa nii krõbe, et kui meid oli bussiga paari tunni kaugusele lõunasse sõidutatud, tundus sealne -25 lausa kevadisena! Vaat siis kus seiklus. Kutsikaid oli ka, suveniiripoe lettides ootasid omanikke armsakesed, eri suuruses ja isevärvi kasukaga husky-kutsikad.

Be careful what you wish for, onju? Alles meil oli 35 plusskraadi ja ma unistasin lumest. Sain. Sain lund. Sain.

Tumesinine: Adrian Tchaikovsky “Alien Clay”

Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).

Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks. 

Raamatu tutvustus on üsna üldine - kõlab siin küll väga spetsiifiliselt, aga… mine loe, siis saad aru. Igathes, peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.

Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!

Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.

Meie pühadehooaeg

No alustuseks käis meil Sinterklaas oma Mustade Peetritega ja hobusega, kelle nimi on Tänaonhalbilm. Sellel pühal Nigulal pole jõuludega muidugi mingit pistmist, kui kohalikelt küsida. Tuleb novembri lõpus aurulaevaga Hispaaniast ja toob oma sünnipäeva puhul 5/12 õhtul Hollandi ja öösel vastu 6/12 Belgia lastele kingitusi. Kui see mees on käinud, tohib jõulukaunistused üles panna ja kuuse tuppa tuua. Laste jõulupidu oli ka, minu omad seekord ainult rahvatantsuga, koorilaulus seekord ei soovinud. 

Muidugi käisid headel lastel (sest meil teistsuguseid ei ole) ka eesti päkapikud ja 12-aastane oli sel aastal elfontheshelfide kuraator. Nimodi:

24nda õhtul käis jõuluvana ka - me olime parasjagu prügi välja viimas, kui kingitused kuuse alla jõudsid. Mädžik!

Aga ega sellega pole pühad veel läbi! Meil on lisaks Belgia eestlastele ju ka hispaanlane majas - ja nende kultuuris tõid traditsiooniliselt kingitusi ikka kolm kuningat (mis meile on ju hoopis kuuseväljaviskamisepäev, mitte enam püha!) Lapsed kirjutavad pika kirja ainult Sinterklaasile, sest nad, jõuluindustris, ikka koordineerivad ja räägivad omavahel, kes mida vedada jaksab. Pisut detsembri alguses, pisut lõpus ja pisut 6ndal jaanuril. Igal omad näksid kaasas: Sint tuleb šokolaadist nimetähtede ja pepernootjes’ite ehk pisikeste piparkooginööpidega, jõuluvana mandariinide ja päris piparkookidega, kolm kuningat Belgia galette de roi ja Hispaania roscon’iga. Suured saama- ja söömapühad. Kui hästi korraldada, siis saab sedasi, et ei saama- ega söömaga ei pinguta üle.

Lume saime ka kätte - käisime lastega sisesuusakeskuses, lumelaua proovitunnis. Mõlemad olid kohe vaimustuses, seitsmene oli nende endi sõnul “30 sekundiga proff” - asi siuksel proff olla, meeterkakskend pikk ja ei kaalu suurt midagi. Sellisele ju veel gravitatsioon peale ei hakka. Mulle oli kolmas kord lauaga nõlval, esimene kord mingisugusegi juhendusega.  Kindlasti läheme veel. 

Ja siis on veel aastakokkuvõtted - teiste ja enda omad. Teiste omadest osa jätab külmaks, osa aga on põnev lugeda. Teagi, miks. Aga hea, et osa põnev on! Jätkakem samas vaimus! 

Enda omad… ka osad jätavad külmaks - no Spotify arvas mu 76-aastaseks. Mis sa siukestelt ikka tahad. Ilmset kuulasin liiga plju Beatlesit ja Bachi. Finch tegi ka kokkuvõtte, aga ma olen nagunii oma harjumuste kujundamise õnnestumiste ja ebaõnnestumistega vägagi kursis. Panga oma ei vaadanud üldse. Liiga karm oleks, pealegi põle ma neile luba andnud automaatselt või inimlikult mind arvustada võtta ja lisaks pean ise nagunii matemaatikat. Goodreadsis olin tubli ja panin kõik kirja tänavu, natuke piilusin lisaväljakutsete alt ka vahele lugeda. Mulle küll ei tundunud, et oleksin oluliselt rohkem lugenud kui muidu, nagu numbrid väitsid, lihtsalt pidasin meeles kirja panna. Popimat raamatut luges ja pani Goodreadsi veel 14 802 685 inimest (lugesime lapsega koos esimest Potterit), kõige ebapopima raamatu pani peale minu äpis kirja veel üks (1) inimene - see oli School of Life’i “What Are They Feeling?” (School of Life on mega hea, mul on mitmendat aastat nende äpisisutellimus. Soovitan sajaga, kui tahad paremini elada ja perekonna pärandmustreid muuta.) Pikim raamat oli 757 lk (viimane neist, kus 500-aastane haldajas armub 19-aastasesse inimesse tema iseloomu pärast, keskendub peamiselt tolle inimese vanema õe sõjatraumade järgsele eneseleidmisele, oli mitmeid äratundmishetki tänu teraapile. Peetakse romantaasiaks (mis teatavasti on žanr, kus fantaasiakirjandust kirjutavad naised ja erinevalt harilikust fantaasiakirjandusest enamast kedagi ei vägistata)), lühim 22 lk (“Roosi talv”, rääkis Lotte ja tema õe talvetegevustest, papist lehtedega ja siinse majarahva lugemiseast oluliselt allpool, aga kesse meie lugemisvalikuid ikka keelama tuleb. Loeme, mida aga tahame!)

Tegelikult ei tahtnudki ma nii pikalt kokkuvõtetest kirjutada, aga ju raamatud loevad mulle rohkem, kui oleksin arvanud. Vaat siis. Kes oleks seda arvata osanud? (Viimaste postituste põhjal siin blogis, eks ju.)

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

Ehk lugu sellest, kuidas tilk (või “killuke” iykyk) mett tõrvapotis võib rikkuda kogu selle sisu.

Ma olen pikemat aega suur rebasefänn. Üks mu tuttav on rebane ja mu auto peal on rebane ja ma ise olen paras rebane ja rebased on põhimõtteliselt koerad ja meil on terve linn ja linnaümbris rebaseid täis. Ilusa koheva saba ja kange prügiisuga. Nagu pesukarud, aga kohalik fauna.

Raamat ise meenutas natuke “Testamente”. Mitte et esimene osa Paxi ja Peteri seiklusest oleks olnud postapokalüptiline luupainaja (wait… oh…), aga see on selline helgem. Tilk mett. Killuke headust. Praegu in the garbage fire, mis meid ümbritseb, on see just selline fantaasia, kuhu ära põgeneda. Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? 

Isegi kui on (olnud) sõda ja inimesed teinud oma valikud ja näinud, mis on sõja tegelik hind. Inimese tasemel. Sõjardid ise muidugi inimese tasemele ei küündi, nende jaoks on see puhas tehingupõhine etturite vahetamine. Aga inimesed. 

Ja see killuke headust. 

Vahepeal olime gripis ja vahtisime palju telekat - vaatasime viimaks “Knives Outi” filmid ära. Esimeses osas oli ka peamine pusletükk sama - see killuke headust. Iykyk. Soovitan.

Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.

Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)

Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!

Miks mul pole minestamissohvat?

 Kolm raamatut on pooleli, mitu ootel, paljud veel avastamata. Muidugi tahaks teada, mis edasi saab neis kõigis, aga lihtsalt ei suuda kätte võtta. Vaatan ja tahan. Ei jaksa.

Tahaks demonstratiivselt teki üle pea tõmmata. Või minestamissohvale viskuda. Jaks otsas, pood kinni. Nagu oleks heli maha keeratud: pilt on, häält pole.

Kas see on jõuluväsimus, eluväsimus või lihtsalt lugemisväsimus?

Kuidas uuesti lugema saada? Tahan.

Raamat rebasest nimega Paxton ja tema poisist

 Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.

Kirjastuse tutvustus ütleb nii: “Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku.”

Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)

Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.

Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!

PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.

Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.

Ma jäin mõtlema…

 … Et see va “Väike lord Fauntleroy”. 

Meenutasin, kuidas me algkoolis lugemispäevikut pidime kirjutama, igaüks nii nagu oskas. Mina kirjutasin pealkirja, autori, peamised tegelased ja mis mulle meeldis (ja ei meeldinud) ja joonistasin pildi kõige meeldejäävamast stseenist. (Pinginaaber kirjutas pealkirja, autori ja minisisukokkuvõtte, mis mu jaoks tundus lati alt läbijooksmisena, sest duh, sisu jah, aga kuidas SINA sellest aru said ja mida SINA sellest arvasid? Aga talle ei meeldinud sünnipäevakingiks raamatuid saada, missa siuksest ikka.)

Ja siis mõtlesin, kuidas ma sellest le enfant le roy’st oleksin kirjutanud, alustades tegelastega ja Fauntleroy nime etümoloogiaga ja… mis selle pr Erroli ehk Kallima nimi oligi…?

Ei olnudki. Oli Kallim ja pr Errol. Kõik. Defineeritud poja ja abikaasa läbi, naine ise oli ingellikult täiuslik anum abikaasa geenide edasikandmiseks. Dabelju tii eff?! 

Ja autor on ise ka naine. Maivõi. Lihtsalt.

Isegi vanaisa koeral oli oma nimi. 

Helesinine: Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” ja Frances Hodgson Burnett “Väike lord Fauntleroy”

 Elas kord pere, kus paps oli surnud (või muud moodi kadunud) ja ema lapsega ula peale sentidest elama jäänud. Siis aga seab nende räämas linnaossa sammud pärimisõiguse advokaat ja… Britid on naljakad, sest et selle ajendi pealt saaks kirjutada tuhat ja üksteist üksteisest täielikult erinevat raamatut.

Seekord lugesin Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladusi ja merikarpe”. 

Burnetti lugesin lapsena, neelasin koos teiste Burnettidega - “Salaaia” ja “Väikese printsessiga”.

Nii “Fauntleroy” kui “Vikerkaarelahe saladused” algavad ema ja pojaga, kitsikuses. Siseneb advokaat, kaasas uudis pärandusest. Kui “Fauntleroys” ootab pärandus vaid poega, siis “Vikerkaarelahes” on pärandus sugulussidemete kaudu eeskätt emale, kuigi osalt ka pojale. Aga siis, aga siis… kes on tegelik pärija?

Mulle meeldib neid kaht raamatut võrrelda - sest võrdlus- ja vastanduskohti jagub, kuigi tegemist on kahe üldse mitte sarnase jutuga. Kuidas oli lossielu lossis elamise kõrgajal ja kuidas on lossielu praegu, kui me kõik oleme harjunud keskkütte, kraanivee ja vesiklosetiga. Muidugi Cedric Errol ega tema ema lossis nüüdisaegseid mugavusi ei igatsenud - neid ju polnud veel kusagil! Aga tänapäevane Amelia - lossile külalisena silma peale heites on küll olukord veidi nutune. Poiss aga leiab lossist uued sõbrad, teiste seas koera ja kummituse. Võib-olla ei olnud riigi teise otsa kolimine lapse vaimse tervise aspektist ikka nii hea mõte, kardab Amelia, kui sellest viimasest sõbrast teada saab.

Minu lemmiktegelased olidki aga Ruby ja Clara. Ma usun, et Clara õe järeltulija asemel oleksin ka ise sarnaselt toimetanud. Kuidas siis? Loe ise. Tasub lugeda küll, eriti raskemate raamatute vahele. Annab õhku ja nii. Hingamisruumi.

Vahva on see ka, et mõlemad raamatud on aastakümnete vahega välja andnud Eesti Raamat.

Dana K. White “Elu rütmis tränivabaks: kuidas võita lõppematu lahing oma asjadega”

 Originaalpealkirjaga “Decluttering at the Speed of Life: Winning Your Never-Ending Battle with Stuff”, taas kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud. Ja appi, kuidas seda on minu põlvkonnal vaja. Sellel põlvkonnal, kes kasvas defitsiidiajal, kus kõik tuli alles hoida, sest “ähk läheb taris”, aga tänapäeval ei ole taluhoovi, kus seda träni hoida, vaid enamasti siiski piiratud panipaikadega korterid.

Nagu autor ütleb: “Selles raamatus ei leidu keerukaid süsteeme, ilupilte, üksikasjalikke tabeleid ega graafikuid, isegi mitte ühtegi abistavat nimekirja. Eesmärgiks on majast kola välja saada. Kõik. Ja sellest piisab.”

Dana K. White kirjutab põhimõttelistest arusaamadest, mis aitavad peas prioriteedid paika panna, ja praktilistest sammudest, mille abil seejärel kodust kola ja träni välja saab.

Neli sammu igas toas, kaks küsimust, üks otsus. Ja reaalselt toimivad lahendused. Kõlab nagu autori kokkulubatud õhulossid? Eip, see on minu isiklik järeldus sellest raamatust. Elutuba, köök, esik. Magamistuba, lastetuba. Kelder, garaaž. Kõigepealt lugesin raamatut, siis alustasin esiku ja elutoaga. Ja palju lihtsam oli! 

Sajaga soovitan.

Ja sajaga soovitan eesti keelde tõlkida. Me ei ole enam see “ähk läheb taris” ühiskond, aga sellest mõttemallist on raske välja murda.

Raamat ütleb ka sedasi: “Elu läheb aina edasi ja tõmbab endaga igasugu träni kaasa. Seni, kuni me elame, tuleb meie ellu uut kraami ja peame pidevalt vanast kraamist lahti saama. Nii see lihtsalt on. Selle universaalse tõe tunnistamine andis mulle mu kolast vabanemise retkel seitsmepenikoormasaapad.” 

Ja seda ka, et parem on ühe asjaga sajast tunda mingil ebamäärasel tulevikuhetkel kahetsust, et näed, ikka läks lõpuks taris, kui et kolahunniku otsa pidevalt varbaid ja küünarnukke ära lüüa.

Hea raamat on. Aitab kola uksest välja saada.

Liköör nr 43

 Sünnipäevahooaja vaib 🍁🍂🍃🌿 Internet ütleb, et Camus olla leidnud, et sügis on teine kevad, kus iga puuleht on õitsev õis. Nõus. Lisaks kõrvitsavürtsikad maitsed.

Eestis on (olenevalt aastast, aga harilikult) mu sünnipäevaks juba puud raagus. Siin on vaib veel värviline sünnipäevakuul - nii et pigem värviliste lehtede kuu, mitte porikuu. Aga ahi peab ikkagi huugama, et külm ei hakkaks toas. Ja supihooaja algus! What a wonderful world!

See pole kahjuks kodu, vaid sünnipäevanädalavahetus metsamajakeses. 

Abiks ikka.

Ja nii me seal istusime ja nentisime üksteisele, et tunneme füüsiliselt, kuidas stress kehast välja voogab. 

Ja pealkirja-liköör ja keldriboksi number on nüüd minu vanusega samad. Liköör ise polegi nii hull, kui ma eeldasin. Ikkagi Vana Tallinna ja Riia Palsami peal kasvanud. Täitsa mõnus isegi. Keldriboks nii mõnus pole, kuigi on siiski oluliselt parem, kui kohe pärast kolimist. Aga ikkagi liiga palju mõttetut kola on seal. Kui 42 oli answer to life, universe, and everything, siis 43 vist tuleb kolast vabanemise aasta, nii otseses kui “clearing out your mental junk drawer” mõttes?

Aga 42sena sain küll selle vastuse. Meemist, muidugi.

Ma olen vanainimene, mu jaoks on kõik, mis netist pildi kujul antakse, “meem”.

Bring it on, 43!

Miks, Gilmore Girls?! Miks?!

Lugesin mõne aja eest mingist vanainimeste väljaandest a la Economist või Guardian, et “Gilmore Girls” on endiselt väga popp sari, väga hea sügisevaib ja et on inimesi, kes seda igal sügisel ikka ja jälle comfort-vaatavad. Ma olin parasjagu keska lõpus, kui sari 2000ndal aastal algas ja ülikoolis, kui lõppes, vaatasin religioosselt. Ja sellest artiklist tulenevalt muidugi ma tahtsin ka seda sügis-comfort-vaatmist.

Vist oleks olnud targem mõni artikkel veel lugeda, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mida mu silmad nägema pidid.

Sa vaevu tunned inimest ja võtad õiguse ta liikumist füüsiliselt takistada, ise oled täiskasvanu ja väidad, et oled naisest romantiliselt huvitatud? Ja kui ta ütleb ei, sest sa oled ta lapse õps, siis sa lihtsalt ei jäta teda rahule ja käid peale (vt ka füüsiliselt takistamine, sellest oleks mulle küll sinikas käsivarrele jäänud), kuni ta pool-vastutahtsi nõusse jääb? Kus on entusiastlik nõusolek, kahepoolne huvi ja nagu, sa oled ta lapse õps uues koolis?!

Ja Lorelei ei tahtnud, sest see tundus talle endale nii väga vale, et ta ei julgenud isegi lapsele öelda seda. Ja kui laps teada sai, siis… käis talle samamoodi peale, saamata soovitud vastust, kuni ta selle soovitud vastuse välja pressis. Sa tegid lapsele seda, mida see mees sulle tegi. Kohutav. Sest see oli ühiskonnas normaalne? Või sinu elus normaalne? Sest su vanemad visksid su välja ja sinu jaoks see oligi üles kasvades “armastus”. Vastutahtsi.

Ja selliseid asju oli iga nurga peal. Dean?! See esimene suudlus?! Nagu MIS ASI see oli? Te pole isegi väljas käinud ja sa ajad Rory oma töökohas, toidupoes, nurka ja see peaks romantiline olema?! 

No, you didn’t do anything wrong. 

But it FELT wrong because HE did it wrong.

Ja Rory siis sellest tulenevalt hakkab oma bestikat ignoma ja on omakorda edasi bullybutt, sest tema ise kannatab seda ja arvab, et see on normaalne?! No vabandage väga, see kõik on väga kaugel comfort’ist. Ja inimesed vaatavad IGAL AASTAL seda vaimset vägivalda edasi, sest see on ENDISELT meie ühiskonnas normaliseeritud. 

HARD PASS. Ma ei saa seda isegi kudumise taustaks panna, sest et siis ma koon selle raevu sinna sisse ja sellest tuleb ka paras käkk.

No ja siis ma mõtlesin, et olen nutikas lutikas ja vaatan seda “Year in The Life’i”, mis on ikkagi aastast 2016 ja ühiskonnas on ju ometi toimunud mingid muutused? Mis te arvate, mida mu silmad nägema pidid?

Jep, see oli veel hullem. Madalalaubaline ärapanemine, Pauli mõnitamine, surrogaadid ja nende nimetamine breeder’iteks ja prime meat’iks. Üksteisele valetamine, sisutühi kiirlobin, seesama kiirlobin, mis algses sarjas oli vähemalt mingil määral sisukas.

Ja nüüd, lapsevanemana… sa ei saa olla oma lapse bestikas esimesena. Kes ta ema siis on? Ja siis lambist emakaarti lauale käia, kui sa seda kunagi varem teinud pole. Nina Lykke kirjutas oma õudusjutus (ei olnud, tavaline eluline romaan, aga oli küll, mulle vähemalt) “Ei ja veelkord ei” midagi sellist, et lapsevanem on lapsele samaväärne, mis õhk ja vesi - sa ei märka, kui sellega on kõik korras, sa märkad seda siis, kui sellega on midagi valesti, kui seda pole või muutub toksiliseks. Ma vaatan sinu poole, “Gilmore Girls”.

Kui sinu ema oli Emily moodi ja sina oled Lorelei moodi, siis sa lihtsalt pendeldad sama toksilise mustri sees ühest äärmusest teise. Teraapia on see, mida kõik need tegelased vajaksid. Su vanemad viskasid su välja, sest rase? Trauma. Edasi? Teraapia. Break the pattern. Su isa oli sulle halb/olematu, aga su tütrele hea sõber? Trauma. Teraapia. Sa elad koos emaga bestikaelu, vanavanemaid näed pühade ajal ja isast ei kuule midagi? Trauma. Teraapia.

Ja üldse. JA ÜLDSE!

Miks läks Lorelei oma vanematelt Rory kooliraha anuma? Miks ta ei helistanud Christopherile, kelle start-up valmistus börsile minema? Ja kui Chrisil endal poleks olnud võtta, siis tema vanemad on ka pururikkad. 

Aga muidugi siis oleks see teistsugune sari olnud. Ilmselt parem.

Või… ongi see normaalne ja mina olen imelik?