Ma siin mõtlesin

Nimelt seda, et mul on praegu kuus-seitse beebijuuri ajavat taimeimikut (või kohe-kohe seda tegemas) ja paras ports rõdulilli ja maasikad-tomatid-kurgid-kõrvits siin. 

Ja teisalt on plaanis pikk puhkus kodumaal, pea poolteist kuud. Sellel kõikse paremal küpsemisajal. Ja põuaajal ja.

Enam-vähem nii

Uus närimismänguasi, emps? Nämm, aitäh!

Toalilled saab kuhugi varjulisse kohta vihma kätte tassida. Aga beebid? Ja nendesamustegi viljad ja... Ja selle va korontšiku pärast on suur osa kaasmaalasi ja muumaalasi ja kohalikke tutvusi teinud samalaadseid plaane, nii et kastma-korjele pole meil siin kedagi komandeerida.

Kirikutornimeri

Kodumeri

Tähendab, minemata muidugi ei jäta. Lihtsalt üks näide sellest pidevast kapseldumisest ajus, kus iga asi on oma kastis ja kokku neid ei lasta. Isegi mitte mõistlike plaanide tegemiseks. Ja sellest, kuidas sisemälu on läbipõlenud ja välismälu sõltub ühenduse kvaliteedist ja see põle kiita. Hea, et pea kaelapidi keha küljes on, muidu oleks see üldse ammu kuhugi maha jäänud.

Ideid? 

Nippe? 

Nõu? (Sobib nii pott kui pann kui supitirin.)

Kolmelapsepoliitika

Hiinas on nüüd ka kolmelapsepoliitika nagu Eestis! 

Hiina ühelapsepoliitika, teadupärast, oli enamik ajast põhimõtteliselt kahelapsepoliitika. No et kui sa elad maal (vs ülitiheasustusega linnas) ja esimene laps on tüdruk või on ema-isa (muud variatsioonid teemal “armastus ja pere” on seal eeldatavasti suur ei) mõlemad ainsad lapsed või esimene laps sai noorelt hukka või on vaimselt või füüsiliselt ebastandardne või mõni muu neist vähemalt 22st erandist, mis võimaldas teise lapse ka saada.

Ühelapsepoliitika kõigi jaoks

Aga kui erandit muidugi ei suutnud välja keerutada, siis said trahvi või sundsteriliseeriti või leiti mõni muu piinamismeetod.

Sellest isegi veel hullem

Neil viimase lõigu kannatajatel oli kindlasti hea meel, kui 2016 hakati laiemalt teist last lubama. Näe, mul lõigati emakas välja ja sulle tahetakse vaat et peale maksta sama asja eest. Ja nüüd siis lubatakse kolmandatki (eeldusel et ema-isa (vt eestpoolt) on abielus), sest miskipärast ei hakanud neid teisi lapsi tulema nagu Vändrast saelaudu. Kust need kolmandad siis nüüd tulema peavad? Eelmisel aastal sai veel üle 20K trahvi sellise nalja eest. 

Eriti hea oleks, kui Hiina hakkaks nüüd kolmanda lapse pealt preemiat maksma a la Eesti (mitte enam nii) uus lapsetoetusesüsteem. Maksusoodustused ja koolitussooduatused on juba olemas. Aga tublile pioneerile võiks ikka preemia ka olla. Tuusik või, ma ei tea, palju pappi.

Siia perre kolmandat vist siiski ei tule. Isegi mitte tuusiku eest ei õnnestuks ilmselt enam leida mõnda munarakukest, mis oleks huvitatud arenema pidevat eksistentsiaalset ängi kogevaks olendiks. Good call, little eggo. Good call.

5G ja magnet

Note to self. Sain täna esimese sutsu 5G-vaktsiini ja tundub, et juba on magamistoas, kuhu muidu wifi väga kehvasti ulatub, kuidagi parem signaal. (Wifi ja 5G on eri asjad, aga ega see kedagi nagunii ei huvita. Ühed tapjasignaalid kõik.)

Teise sutsu järel peaks siis kenasti maksimaalne signaalivõimsus käes olema. (Thehehe “käes olema”.)

Magnet juba töötab. Kuidas muidu seletada seda, et rahulikult koridoriseina vastu toetatud metallkonstrukrsiooniga triikimislaud just siis kukub, kui ma mööda lähen, ja just vasta sutsukätt, hm? 

Mõni ajupestud lammas ütleks nagunii, et kukkus selleks, et mu kojujõudmisest elevil peni sinna otsa tuterdas ja selle ümber ajas. Aga ma küll ei näe siin mingit kausaalset seost. 

Peni. Ilus, aga ülbe. Ja loll nagu lauajalg. Kõigi tarkuste ema ehk internet teab, et algul saad kutsika ja aju saadetakse 2-3 aastat hiljem järele. Ainult aasta-paar veel!

Sisalikukeelt pole veel täheldanud. Tinnitus pole ka vähemaks jäänud ja serotoniin ega dopamiin pole iseeneseslikku taastootmist ajus alustanud. Võib-olla pärast teist süsti! Jaanipäevaks korras, siis saab mu jaanipeole kutsuda, jagan meeleldi seltskonnale tugevat 5G signaali.

Klassikaline jaaniilm, 14 kraadi ja sajab. #koduigatsus

Miks minna otse, kui ringiga saab ka?

Kuidas parandada rebenenud krõpsupakki? 

Lifehacker arvab, et nii - kasutad augurauda jne jne.

Aga kui sul pole augurauda? 

Või viitsimist pikalt jännata?

Ära muretse, Hõbe tõttab appi!

1) Hangi pakk krõpse.

2) Ava pakk krõpse - ups rebenes liiga palju, krõpsud võivad laiali pudeneda, oi oi.

3) Söö krõpsud kähku ära (enne kui laiali pudenevad või parv näljaseid ritsikaid lapsed need avastavad.

Ja ongi mõne lihtsa sammuga probleem lahenenud!

(Tänan kuulamast! 1.50 kassasse, palun.)

Eurovisiooni poolfinaalid

Et kõik algusest peale ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ma ei vaadanud neid eurolaule tutvustavaid saateid ETVst. Algul ei teadnud, siis ununes ja siis ei saanud enam järelvaadata. Nii et poolfinaalide eel olin puhas leht (isegi Uku laulu pealkirja pidin guugeldama, sest esteks oli “Eesti laul” ammu ja minu mälu on teatavasti hea, aga lühike, ja teiseks polnud Uksik mu lemmik (ja kuna mu mälu on nagu on, siis ma ei mäleta enam, kes mulle sealt üldse meeldisid. Selleks tulebki blogisse kirja panna, pärast hea välismälust vaadata)).

Seega euronädalal oli plaanis vaadata mõlemat poolfinaali ja laupäeval suurt šõud. Ostsin spets näkse ja limpse selleks isegi valmis. 

Ma ei teagi, miks, aga kui hakkasin telekava kerima, et vaadata, millal hakkab, mõtlesin isegi vahepeal, et kas mul on vale nädal? Miks seda saadet siin ei tule ega tule? Lõpuks kell 22 muidugi tuli. (Meie ajas siiski kell 21, aga sellegipoolest.) Kas see on alati nii hilja olnud või olen mina vana? (See on retooriline küsimus, ma tean küll vastust, eks.)

No igatahes kell 21 kohaliku aja järgi olin ma magama pannud pisema ja põõnasin rahulikult juba suuremat käbi magama pannes ise ka. Upsi. Skrollisin pärast hambaid pestes (sest mul polnud ju plaanis magama jääda ja vales kohas kah, seda seljavalu, mis seal hommikuni magades pärast oleks, ei väänaks hr Shiatsu isegi minema) delfi ja HLNi live blogide lõppu, et tulemusi näha. (HLNi huumor oli muidugi omaette saavutus - “teisena saab finaali... Iisrael???” Ja muidugi see emotsionaalne “üheksandana on finaalis... BELGIAAAAAAAA!!!!!!!!!” aww nunnu!)

Järelvaatamisest siiski õnnestus vaadata:

1) Leedu - i mostly dance alone anyway ja tavaliselt to the music in my head, nii et tubli, Leedu! Soovin edu! 

2) Sloveenia - miks arvatakse, et trauma ja traumast taastumine on inimese arenguks vajalik? Ei ole! Trauma on trauma, ka ilma selleta saab “iseendaks” ja “võrratuks” areneda. Mulle ilgelt meeldiks, kui ma siiamaani mingi mõnusa vati sees elaks, ei teaks midagi üksikemandusest, joodikisandusest, kooli kõrvalt töölkäimisest, vägivaldsetest suhetest, manipuleerimisest, rahamuredest, surnud lastest, katkenud rasedustest, haiglas torude otsas olemisest jne jne JNFE. Mulle meeldis see teine halleluuja rohkem. Me oleme sündinud, et elada, mitte et võidelda, lady.

Nii et much nope. 

3) Venemaa - mis, mis, Marko? Pahameeletorm Venemaal, sest liiga femikas, geimeelne ja mõnitav? Mulle meeldib see laul juba enne, kui see alanudki on! Laulust endast oli ka aru saada, miks see finaali edasi sai. 

4) Rootsi - nojah. 

5) Austraalia... minuti pidasin vastu, siis panin teleka kinni. Hoian oma puhta lehe siis finaali jaoks.

Eile oli plaanis teisena esinev Uksik ära vaadata ja siis põhku pugeda, aga olin juba kell 20 õndsas unes (seekord lausa pestud hammastega ja õiges kohas).

Ja Rents kirjutas, et pole seda nalja üldse vaja, antagu auhind lihtsalt Itaaliale üle. Finaalis kohtume, Itaalia.

Eeldusel, et ma ei maga juba. Ja uute rohtudega pole siin ilmas miski kindel. Peale selle, et palju und on vaja selleks, et neurotransmitterid paremini töötaks.

Aga kõige tähtsam küsimus on ju siiski - kas Island ikka pääses oma 110% võidulauluga otse finaali? 

Veidi veel, Sylvester, veidi veel

Kaksasin lumeroosilt närbunud oksad ja neilt omakorda lõikasin maha viisakamad tutid, pistsin vaasi.

Tol päeval ma vist muud ei jaksanudki.

Viisin peni värskesse õhku. Veel aasta hakul, kui käisime lund otsimas, keeldus ta kuhugi mujale pissimast kui meie koduaeda. Vii jalutama, kaua tahad, hoidis koduni kinni. Lund otsima minnes pidas 12+ tundi vastu, enne kui kell 4 hommikul (ja too öö viisime me teda kordamööda iga tunni tagant välja, et ta jumala eest ei plahvataks, sest kesse hakkab seda airbnb’d maast laeni koerakusest puhtaks küürima?) mägilinnakesse uue järve tekitas. Aga nüüd hiljaaegu on ta avastanud märgistamise. Vasja oli siin! Ja siis ta märgistabki iga viie sammu tagant. Ainult et ta on pirakas ja tema sirtsutamine on iga kord võrdeline meie lahkunud spanjeli põietäiega. Ega ta ei oska veel piiri pidada ka, kui paljust märgistamiseks piisab ja kuhu on mõistlik ja kuhu mõttetu märk maha panna. Alguse asi, harjutamine teeb osavamaks.

Olime kokku kolmveerand tundi õues. Täna ma vist muud ei jaksagi.

Laupäeval paistis saju vahelt taevast. Kruvisin taeva peegli kokku. Vast peab rõdul ilmale kauem vastu kui puit. Tol päeval rohkem ei jaksanudki.

Mõne nädala eest olin ostnud piletid ja pannud meile koroonatingimusi järgides kinni saabumisaja kuninglikku kasvuhoonesse, mis aastas kuuks lihtrahvale avatakse. Tol hommikul ma peale ärkamise rohkem ei jaksanudki. Aga protestida ka ei jaksanud, viidi kohale ja talutati aiast läbi. Käbid (7 ja 3) tegid pilte (umbes 400), mina tegin umbes neli pilti, et pildistavaid käbisid pildistada. Ühe vihmaselfi tegin ka. Tuleb välja, et ma oskan paremini ilma ennustada kui sünoptikud, et kaks nädalat varem panin külastuseks kinni tolle ainsa tunni pühapäevast, mil ei sadanud. Nõiaveri, eks ole. Minnes ja tulles sai auto korraliku pesu. Kahju, et seepi enne peale ei pannud. 

Oli ilus. Aga ootused olid kõrgemad. Aga muidugi on need 19. saj klaas-ja-teras lillemajad muljetavaldavad. Isegi kui nende sisu pole. Elu õppetund: hoia ootused alati madalad.

Aga järgmise päeva lusikas läks käiku.

Sõber käib aeg-ajalt toeks. Tema jaksab meie mõlema eest. 

Everything is fine. Laias laastus ongi ju. Lähedalt ei tasu uurida, seda teevad -iaatrid ja -oloogid niigi ja nemad plaanivad juba ainuüksi minu arvete najal puhkemaju Vahemere ääres ja kõigile järeltulijatele hambaklambreid.

Tahtsin tegelikult hoopis seda kirjutada, kuidas haigusleht on nagu nõks-22 (kas sa teadsid, et catch-22 on eesti keeles sedasi? Ma ei. Ja et see 22 ei oma muud tähendust, kui et kirjastaja valis kõla pärast. Eesti keeles kõlab veel paremini), aga ... jah, you guessed it, ei jaksa.

4+1 raamatut

Tuleb kirjutada, mis vaja, enne kui saab oma aju uutesse raamatutesse uputada.

Esiteks rubriik “Mida kuradit ma just lugesin!?”

Alyssa Cole “When No-one Is Watching”

Nagu. Stephen Kingiga sa vähemalt tead ette, et kuskil Kirde-Ühendriikide väikelinnas hakkab midagi juhtuma. Ja et see õõnestab su seest ära.

Aga see!? Päris hull, see on nii reaalne, ma tean, et sellised asjad toimuvad kogu aeg, aga kes ütleb, et see taust pole seal selline nagu AC kirjutab? 

Kuidas toimib “gentrification”, kuidas tõrjutakse poppidest piirkondadest põliselanikke välja, kuidas rikka peale kohtu hambad ei hakka ja kuidas sinagi võid jääda sinu vastu välja töötatud süsteemi hammasrataste vahele.

Väga hea lugemine oli. Haaras kaasa ja väntsutas läbi ja kui otsa sai, siis oli selline tunne nagu rubriigi pealkiri. Lugesin kähku ühe naistega otsa.

Edasi, rubriik “Naistekad”

Ella Quinn “The Most Eligible Lord of London”

Kaks atraktiivset rikast lordi, üks esimese hooaja näitsik ja mis neist edasi sai. Kui tisside ja peeniste kirjeldused kõrvale jätta, siis oli täitsa kena lugemine. Arenes vaikselt, “Hüljatute” sarnaseks rinnust-kinni-ja-nägupidi-mutta tunnetekiskujaks ei hakanud, Suur Pööre pannuks ajastule omaselt ahhetusest lehvikuga õhku vehkima, aga lehvikut polnud käepärast. Ülemereterritooriumitega seotud süžeeliini tahtnuks pikemalt lahti lugeda, see lõpp oli nadi. Muidu oli hea “palate cleanser”. Netflixist vaataks hea meelega, seal polnud vähemalt “Bridgertonis” neid tukslevaite kreemjate rindade ega peeniste kirjeldusi. Võib olla “B” raamatus ka pold? Ei tea. Igatahses lugeda rohkem ei soovi.

Edasi. Rubriik “Eelista eestimaist” 

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

VVNi “Kuigi sa proovid olla hea”, mida ma pikalt olen püüdnud kätte saada (kas te teate, mida raamatupoed küsivad väljamaiste saatmiste eest? Vat selleks.) ja lõpuks elisaraamatust leidsin. Esimene jutt oli nagu sissejuhatus, maailma tutvustus. Oi, mulle meeldivad alternatiivajalood! Nagu eelroog ja isutekitaja. See esimene. Ja siis teine amps. Ja siis pearoog. Esiteks. Need maailmad! Nagu päris! Ja hoopis teistmoodi. Samamoodi nagu “Lihtsates valikutes”. Läbimõeldud ja elluäratatud maailmad, mis ongi. Mitte pole lihtsalt taust. Ja inimesed - naised! Mõtlevad loomad, mitte seinakaunistused. Võttis kaasa ja oli mõnus sõit. Kahju, et otsa sai.

Nüüd tahaks magustoitu ka, palun.

Läheb kindlati ülelugemisele.

Ja siis lõpetuseks see. Mis rubriik see on? “Tahaks ära surra, aga tegelt nagu ei taha ka” vist.

Matt Haig “Keskööraamatukogu”

Lugemise ajal kummitas kuklas, et mida see meenutab. Praegu kirjutades mõtlesin välja, et põmst sama nagu “Harry Augusti esimesed viisteist elu”.

Aga samas täitsa teistmoodi. Lihtsalt et kõik need erinevad elud, mis sa saad elada. Kuidas üks valik teise universumi loob. Midagi meenutab veel. Kes tuletab meelde, mis raamat too oli?

Klassikaline depressioon, eks? Oma elu ja oma valikud ja oma kahetsused ja. Lihtsalt ela, kullake. Elu mõtte üle juurdlemine on pöördvõrdelises seoses elu mõttekusega, nagu üks koolivend kunagi leidis.

Teooria on lihtne. Praktika... praktikas neelan tablette ja loen raamatuid, et mitte oma eluvalikutele silma vaadata. 

Huhh, kõik. Nüüd saab “Langustid” ja “Kadunud sõbrad” ette võtta. Esialgu tunduvad üsna ühte auku olevat. Eks näis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa. Ja see “pluss üks.”

Becky Chambers “The Long Way to a Small Angry Planet”

Teate, ma ei raatsi seda lugeda. Nagu instas kirjutasin, on see nii mõnusa “Firefly” fiilinguga, et lihtsalt ei taha, et see lõppeks. Õnneks on see neljast esimene. Avastasin sarja tänu “Willoughby Book Clubile”, mille kuuekuise tellimuse omale jõuluks lubasin. Iga kuu saadavad vastavalt sinu lugemismeeldimistele ja stiilile raamatu. Seni klapib. Nad, kavalpead, saatsid mulle selle sarja kolmanda osa. Lugesin tollest esimese peatüki (hetkel rubriigis “Mida kuradit ma just lugesin!?”) ja otsustasin, et ei. Algusest peale või üldse mitte.

Ja hea oli, et algusest peale, sest appi kui hea! Hoian seda nagu magustoitu. Nagu viimast eurot. Nagu midagi ekstrahead. Nagu sitta pilpa peal? Miks meil on selline ütlemine? Et kui hoiad midagi head, siis nagu sitt pilpa peal? Et ettevaatlikult? Miks vanad eestlased pilpa peale kakasid? Ja miks nad seda pilbast koos väljaheitega transportisid? Ja kuhu? Ja miks?